Ants Viires (kuni 28.02.1938 Veber; 23. detsember 1918 Tartu - 18. märts 2015) oli eesti etnoloog ja kultuuriloolane.

Viires lõpetas 1937. aastal Hugo Treffneri gümnaasiumi. Samal aastal jätkas ta õppetööd Tartu Ülikoolis, esialgu filoloogia, alates 1940. aastast etnograafia valdkonnas. Samal ajal alustas ta töötamist Eesti Rahva Muuseumis, kus tegutses kuni 1946. aastani, sõja ajal tegeles ta aktiivselt muuseumikogude päästmist ja säilitamisega. Saksa okupatsiooni ajal mobiliseeriti Viires sõjaväe politseipataljoni tõlgiks, see seik sai hiljem tema karjäärile saatuslikuks. 1946-1949 oli Viires Tartu Ülikoolis aspirantuuris, lugedes samaaegselt ka loenguid etnograafiast. 1950. aastal algas aga äge "kodanlike natsionalistide" vastu suunatud kampaania, mistõttu äsja aspirantuuri lõpetanud Viires ei leidnud enda haridusele vastavat tööd ning pidi end elatama juhutöödest planeerija, maadeparandaja ja kooliõpetajana (1952-1956). Samaaegselt valmis Viiresel aga oluline uurimus eesti puitarhitektuurist, mille kaitsmisel sai ta 1955. aastal ajalookandidaadi kraadi.

1956. aastal õnnestus Viiresel leevendunud oludes saada tööd Ajaloo Instituudis, kus ta töötas koos Harri Mooraga arheoloogiasektoris, alates 1968. aastast juhtis aga etnograafide rühma tööd. 1977. aastal moodustati eraldi etnograafiasektor, ent Viirest selle juhiks ei jäetud, sest taas meenutati tema sõjaaegseid "patte", pealegi ei astunud Viires NLKP-sse. Alles 1983. aastal õnnestus tas saada vastmoodustatud etnoloogiasektori juhiks, kelleks ta jäi 1988. aastani. Aastatel 1992-1997 oli ta Ajaloo Instituudi etnoloogia ja kunstiajaloo osakonna etnoloogia sektori kohusetäitja. 1996. aastal sai ta Eesti etnoloogia edendamise eest Riigivapi IV klassi teenetemärgi.

Viirese viljakas teadlasetöö jätkus ka edaspidi, viimastelgi aastatel ilmus tema artikleid eesti kultuuriajaloo kohta.

(wikipedia)