Ellinor Rängel (kuni 1926. aastani Ellinor Puusepp; 16. juuni (vkj 3. juuni) 1902 Riia - 14. august 1967 Tartu) oli eesti kirjanik.

Ellinor Rängel sündis Riias rauatreiali tütrena, õppis 1908-1915 M. Trey progümnaasiumis Riias ja 1915-1919 A. Torsujeva eragümnaasiumi Nižni Novgorodis. Ta töötas aastatel 1920-1925 Tallinnas Eesti kaubaagentuuris registraatorina ja arhivaarina ning 1925-1926 Elvas kantseleiametnikuna. Aastatel 1926-1940 oli ta koduperenaine. 1940-1941 oli Ellinor Rängel ajakirja Maanaine toimetaja ja samaaegselt ka Glavliti volinik Tartus. Evakueerus 1941. aastal Nõukogude tagalasse, töötas 1942-1944 Kuibõševi oblastis külanõukogu sekretärina. 1945-1946 oli Rängel Tartus Postimehe toimetuse liige. 1946-1949 töötas ta kirjastuses "Teaduslik Kirjandus" korrektori ja toimetajana. Seejärel oli kutseline tõlkija ja kriitik. Kirjanike Liidu liige oli ta alates 1958. aastast.

Alates 1940. aastast avaldas Ellinor Rängel ajakirjanduses lühijutte. Ta näidendeid ("Lahkumine" (1943), "Vaene Ruudi" (1953) ja "Esimees tuli" (1954) on esitatud isetegevuslavadel. Trükis on ilmunud lühinäidend "Hea inimene" (Meie Repertuaar, 1954). Ellinor Rängeli peateos on romaanitriloogia "Kullimaja Marta" (1956, 2. tr. 1984), "Õnne jahil" (1961, 2. tr. 1985) ja "Karmid tuuled" (1966, 2. tr, 1985). Triloogias kujutatakse ühe töölisperekonna elu rohkem kui veerand sajandi kestel. (wikipedia)