“1343. Vaskuks ja vikaaria lohult”

… Ent Masing ei kirjuta poliitilist esseed, vaid asub piiblikriitikuna elik hüperkriitilise vanatestamentlasena avama Jüriöö ülestõusu olemust ja keerulist võrgustikku. Siinkohal on vajalik taas korrata autori avameelset ülestunnistust, et ta ei usu ega usalda ühtki autoriteeti (peale iseenda), ja see asjaolu on Masingu Jüriöö-käsitlusele ülimalt tunnuslik. Piiblikriitikuna läheb ta esmalt tagasi ajaloo allikate – kroonikate ja ürikute – juurde. Teades Masingu kogemusi Vana Testamendi keelelisel, ajaloolisel ja teoloogilisel analüüsimisel ning tema kadedustäratavat vanade keelte tundmist, on tal suurepäraseid eeliseid 13.-14. sajandi allikate lugemisel ja tõlgendamisel. Masingu ja konventsionaalse ajaloolase lähtepunkt algallikate käsitlemisel ja põhimõtteliselt sama – vanu tekste tuleb lugeda ettevaatusega ja kasutades allikakriitika kogu instrumentaariumi. Kohe tuleb aga ilmsiks Masingu valitud tee lahknevus ajaloolase “käsitööst”. Veel enne, kui ta jõuab Jüriöö sündmuste juurde, kuulutab Masing, et Liivimaa noorema riimkroonika autori Bartholomäus Hoeneke loomuomaduseks on valetamine. Vähe sellest, see polevat üksnes ordumeistri kaplani kirjutet kroonika häda, vaid “kogu ordu pidevalt valetab ja loomult valetab” ning et “igale ajaloolasele on ilmne, et ordu pidi võltsima”. Asjaolu, et kõigis ordumeeste käest saadud kirjalikes allikais, olgu nad tunnistused, ametlikud kirjad, lepingud või isegi kroonikad, on tõesti aset leidnud sündmusi ja tegusid võltsitud, vassitud ja seega häbematult valetatud, tunnistab Uku Masing oma käsitluse aksioomiks, seisukohaks, mis ei vaja enam lähemat ega iseseisvat tõestamist. …