“Aadama pääsemine paradiisist”

Vaevalt on miski muu mõjutanud kristlaste ettekujutust Jumalast, inimesest ja maailmast sel määral kui 1. Moosese raamatu algus oma lugudega. Aadamast ja Eevast, Kainist ja Aabelist, veeuputusest, Paabeli torni ehitamisest. Need lood on kohati raskesti mõistetavad ning mitmeti tõlgendatavad. Eksegeedid on nende kallal palju tööd teinud, ent väga vähe sellest töö tulemustest on jõudnud eestlasest lugeja kätte.

Ajendatuna Eugen Drewermanni “Kurja struktuuridest” (1976) on autor ette võtnud katse vahendada tänapäeva eksegeetilisi teadmisi kõigile arusaadavas keeles. Raamat käsitleb alglugude seda osa, mida omistatakse nn. jahvistlikule allikale. Teadlikule lugejale ei jää märkmata Drewermanni käsituste mõjud. Wrembek ei järgi teda siiski täielikult, distantseerib enda “hirmu” mõistest ning arendab süstemaatiliselt välja “pärispatu” teoloogia uue lähtealuse, rikastades nõnda teoloogilist maastikku.

Raamatu kaaned on väga kulunud, valged ääred määrdunud.