“Aedade järelelu 1”

On igati ootuspärane, et keset ajaloolist Kadrioru parki asuv Kumu kunstimuuseum korraldab näituse, mis heidab pilgu parkide ja aedade tähendusele kunstis. Kuigi loodusmotiivid on eesti kunstis väga levinud, oleme harjunud neile lähenema eelkõige esteetilisest vaatenurgast.

Publiku imetlus on läbi aegade kuulunud “ilusaid” maastikuvaateid maalivatele kunstnikele, kuna end looduslähedaseks pidava rahvana hindame kõrgelt looduse kui sellise kohalolu kõikjal, sh looduses. Vaikimisi on publik väärtustanud sedagi, et looduse kaudu kujutatakse sageli tegelikult kodumaad ja luuakse teatavat identiteeti, mis eri aegadel on tähendanud ka poliitilist meelsusavaldust.

“Aedade järelelu” on ambitsioonikas projekt, mis hõlmab Kumu kolmanda, nn klassikakorruse B-tiiva, kaasaegse kunsti galerii viiendal korrusel ning samuti muuseumi sisehoovi. Näitus käsitleb aedu ja parke nii läbi vanema eesti kunstiajaloo autorite loomingu kui ka uudses, kaasaegse kunsti võtmes. Tegemist on sissevaatega aia- ja pargikultuuri alates 19. sajandi ideaalmaastikest kuni nüüdisaja utoopiateni.

Näituse klassikakorruse väljapanek ja selle saateks ilmuv raamat raamib looduse selgepiirilisemalt. Huviorbiidis ei ole ainult loodus, vaid selle inimkäega korrastatud vormid – pargid ja aiad. Küsimus pole enam pelgalt esteetiline, kui ilus üks või teine park ja aed on. Pigem huvitab näituse kuraatoreid ja raamatu autoreid küsimus: millised on teadlikult loodust organiseerima hakanud inimese tagamõtted? Milliseid tähendusi, identiteete, ideoloogiaid ja visioone kannavad pargid ja aiad. Milliseid on neid parke ja aedu kujutavad kunstiteosed?

Libistades pilgu üle 19. ja 20. sajandi esimese poole eesti maalikunsti, näeme, et parkide ja aedade kujutamine on olnud seotud väga erinevate eluvaldkondadega. Kunstnikke on ennekõike võlunud motiivi maalilised kvaliteedid, kuid samas on mõisaparkide ja aguliaedade, taluõuede ja linnahoovide kujutamisel alati loodud ka vaataja identiteeti ja väärtushinnanguid. Keskkonnaesteetika tööriistakastist võetud analüüsivahenditega muutub nähtavaks, et baltisaksa kunsti ideaalmaastikud olid tihedalt seotud kogu baltisaksa kultuuri ja mõttelaadiga: mõisapargis rakendas mõisnik “oma” kultuurikogemused ja mängureeglid. Moderniseerumise, rahvusliku ärkamise ja hilisema riikliku iseseisvumise mõjul hakkavad mõisaparke maalima juba teistsuguse taustaga autorid, kes uurivad keskkonda senisest erinevalt – rahvusliku identiteedi loojatena. Samad kunstnikud arvukad pargitööd näitavad nende autoreid maailmakodanikena, kes igal pool vabalt ringi liiguvad.

….

Anu Liivak
Kumu kunstimuuseumi direktor