Georg Christoph Lichtenberg (1742-1799)
Kaasaegsete vaimurikaste meeste poolt austatud ning oma aja targemate peade hulka arvatud Lichtenberg on kirjanduslugudes võrdlemisi varju jäänud – enamasti peab ta leppima möödaminnes, ülevaatelise mainimisega. Meie kõrgemate koolide kirjandusõpik ei paku isegi Lichtenbergi nime. Seepärast pole liiast tavapärasele saatesõnale lisada mõni lähem tutvustussõna, seda enam, et uuem aeg hakkab üha rohkem hindama autori sisukust ning iseseisvust oma ajas. Sellest räägivad mitmed uustrükid ja tõlked.
Meil vähetuntud autori soovituseks võiks olla kas või teadmine, et Albert Einstein arvas selle kaks sajandit tagasi elanud mõtleja ning kolleegi füüsika alal endale sümpaatsete autorite ringi. Arthur Schopehauer toob Lichtenbergi tõelise filosoofi näiteks, kes ise ja sõltumatult, für sich selbst, oma mõtetega midagi on, vastu seades Herderi, kelle ideed sofistlikule näivusele rajanevat. Lev Tolstoi omakorda on tunnistanud Lichtenbergi teravmeelsuse, selguse ja ideerikkuse võlu, ühtlasi imestust avaldades, miks sakslased temast küllalt ei pea ning “lõbustavad end seesuguse koketeeriva följetonistiga nagu Nietzsche”. Olgu vastandustega kuidas tahes, positiivne pool peab paika. Goethe, Kant ja teised suurused otsisid Lichtenbergi poolehoidu, Lessing külastas teda Göttingenis, Herder ja Klopstock austasid teda, Forster ja Bürger olid ta lähedased sõbrad …
– Mart Mäger
Perioodika, 1972 / 28
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.