Back Cover

“Aftonbladeti jooksupoiss jutustab”

0.99

Laost otsas

Seisukord: kasutatud ? Kategooriad: , ,

Eessõna asemel

Veepiisas peegeldub ookean, ühes inimsaatuses terve rahva poolesajandiline ajalugu. Reinu Urmi ja tema pere käekäik ei ole päris tavaline lugu, selles nagu panoraampildis kujutub üle maailma valgunud eestlaste saatus. Viimase suure sõja lõpu eel läksid paljud Idast roomava punase tulekahju eest ära Läände, kaotasid kodumaa, aga võitsid vabaduse. Siiajääjatest viidi paljud Itta, osa tuli tagasi kodumaale, osa jäi igavesti Siberi maamulda. Kes kohale jäi, võitsid kodumaa, aga kaotasid pooleks sajandiks vabaduse.
Reino oli kodust minnes ühteistaastane. Pere suundus Saksmaa kaudu Rootsi, mis tollal sai kodumaaks paljudele Eestist läinutele. Reinole siiski mitte kauaks. Koos klassivend Lembituga tulid nad tagasi Kodu-Eestisse, tiivustajaks naiivne soov siin meremeheks õppida. Tulid või õigemini juba toodi, sest tagasiteed enam polnud, nad olid julgeoleku kootud ämblikuvõrgus. Merekooli asemel pärisid kodueestlaste saatuse: varjatud ja varjamatu jälitamine, peksmine, piinamine, vangla ja laager. Lembit kaotas kiiresti elu, Reino tervise.
Elu ei olnudki, esimesed peksmised algasid siis, kui poiste jalg vaevu puudutas “revolutsiooni hälli” pinda. Reino Urm oli siis alles neliteist aastat vana. Füüsiliste piinamiste raskuse üle saab otsustada, neid kirjeldada ainult see, kes on ise midagi sellist läbi elanud. Urmil on piinamiste kohta sageli vaid märge, et “seekord tehti kõvasti haiget”, “seekord haiget ei tehtud” või “põrand oli libe, kukkusin”. Niimoodi võib oma läbielamisi kirjeldada ainult inimene, kelle elujõud on suurem tavapärasest.
Elu tõepoolest polnud. Olid helgemad momendid pimeduses ja suur igatsus jõuda tagasi oma pere juurde, mis sai täituda alles neljakümne aasta järel. Odüsseuse eksirännak, mis on maailma meeli köitnud juba aastatuhandeid kui koduarmastuse ja meelekindluse sümbol, kestis poole vähem.
Soov minna tagasi pere juurde, teha heaks nooruse tuisupäisus juhtis Reino saatuse põgenemiskatseni siit Eestist tagasi Rootsi, mis paraku luhtus. Peagi sulgus vanglauks pikkadeks aastateks vaevu täisealiseks saanud noormehe järel. Peaaegu aasta üksikongi, Vasalemma, erivangla (“puur”), söekaevandus, metsatöölaager. Katsumused, millistest piisaks mitmele, koondusid ühte saatusesse. Piinamised, nälg ja vaimne terror röövisid tervise. Laagrimuserdused tulid paraku kaasa ja jätsid pitseri kogu edasisele elule. Nii võib tõepoolest öelda, et elu ei olnud.
Lühikeseks jäänud keerulise elu jooksul kohtus Urm paljude inimestega. Hämmastav, kui paljude jaoks jätkus tal tagantjärele head sõna, olid need siis kaastöötajad, ametnikud, laagrikaaslased või isegi konvoisõdurid. Hea ja halva piir ei läinud Urmi jaoks rahvuste, parteitute ja parteilaste vahelt. Lurjuseid leidus, aga need jäid omas rasvas praadima, Urm oli kõrgemal.
Töö selle raamatuga jäi paraku pooleli. Reino Urm võitles vapralt õiguse eest olla ja jääda inimeseks ka kõige raskemas olukorras, aga saatus nõudis oma. Töö käsikirja kallal polnud veel lõppenud, kui piinav haigus viis väsinud rännumehe manalasse. Nii jäigi mõni fakt täpsustamata, mõni sündmus lahti rääkimata. Selles loos pole väljamõeldud kohti ega muudetud nimesid. Pole pingutatud mõistete lahtiseletamisega, hea lugeja, kui siit mõni asi ebaselgeks jääb, löö lahti sellealane entsüklopeedia – “Gulagi arhipelaag”. Selle dokumentaaljutustuse sündmustiku on Reino Urm kirja pannud sellisena, nagu tema oma läbielamisi mäletas.
Reino Urmil ei õnnestunud elada Eesti taasiseseisvumiseni. Tema lugu on eesti rahva saatuse koondportree.

– Jüri Kotka

(tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)

Tootja

Reino Urm

Seisukord

kasutatud


Raamatut on aktiivselt loetud

Kaal

260

Kirjastus

Midest

Ilmumisaasta

1992

Lehekülgi

331

Mõõdud

Tavaformaat

Kaaned

Kõvakaaneline

Ülevaated

Pole ühtegi ülevaadet.

Ole esimene, et hinnata ““Aftonbladeti jooksupoiss jutustab””

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga