“Antiikmütoloogia”

Inglise keelest tõlkinud Hardi Tiidus.

Mütoloogiat tutvustavat raamatut vajame väga paljudel põhjustel. Kaksteist sajandit lahutavad neid esimesi autoreid üksteisest, kelle kaudu antiiksed müüdid on lõpuks meieni jõudnud, ja mainitud lugude hulgas on niivõrd erinevaid, et neid ei saa üldse omavahel võrrelda, nagu on võimatu võrrelda “Tuhkatriinut” “Kuningas Leariga”. Koguda kõik need lood kokku ühte köitesse on tõepoolest midagi niisugust, mida võiks võrrelda katsega alustada inglise kirjanduses Chaucerist, ballaadidest, tormata läbi Shakespeare´i, Marlowe, Swifti, Defoe, Drydeni, Pope´i jne. loomingu ja lõpetada Tennysoni ja Browningi, või – et saavutada veelgi ilmekamat võrdlust – Kiplingi ja Galsworthy teostega. Inglise koguteos tuleks küll mahukam, kuid materjalide erinevusaste ei oleks suurem. Tõele au andes sarnaneb Chaucer Galsworthyga ja ballaadis Kiplingiga suuremal määral kui Homeros Lukianosega või Aichylos Ovidiusega.

Antud probleemiga silm silma vastu seistes otsustasingi lõpuks loobuda katsest antiiklugusid unifitseerida. See tähendanuks üht kahest – kas panna “Kuningas Lear” paberile nii-öelda “Tuhkatriinu” tasemel (vice versa ilmselt võimatu ülesanne!), või jutustada omal viisil lugusid, mis ei kuulu mingil määral minule ja mida suured autorid kunagi jutustanud vastavalt oma mõttelaadile ja maneerile. Muidugi ei pea ma seejuures usutavaks, et suurte autorite stiili oleks võimalik reprodutseerida, ega julge niisugusest saavutusest unistadagi. Minu taotlused ei söenda minna kaugemale püüdest tutvustada lugejale noid väga erinevaid autoreid, kellelt oleme pärinud oma teadmised antiikmütoloogiast. Näiteks on Hesiodos silmapaistvalt lihtne autor ja tõsiselt siiras; ta on naiivne, isegi lapsik, kohati tahumatu, alati hardalt jumalakartlik. Paljud lood käesolevas raamatus pärinevad ainult temalt. …