Sa lasid oma kuningavõimul kaduda, Šah Džahan, aga sa ju soovisid muuta hävimatuks armastuse pisara.
Aeg ei halasta inimese südame peale, vaid naerab ta kurva võitluse üle – pidades meeles.
Vormitut surma sa ahvatlesid iluga, vangistasid ta ja kroonisid närtsimatu vormiga.
Saladus, mille sa sosistasid oma armsamale kõrva öövaikuses, on raiutud kivi igavesse vaikimisse.
Kuigi impeeriumid varisevad põrmu ja sajandid haihtuvad varjudesse, õhkab marmor ikka veel tähtede poole: “Ma pean meeles.”
“Ma pean meeles.” – Aga elu ju unustab, sest teda kutsutakse Lõputusse: ja ta läheb taagata teele, jättes oma mälestused hüljatud iluvormidesse.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.