Metsavenna – eri
Mäletan rahulikku Eesti omariikluse aega
Talupidajat ei ajanud ähvarduste sunnil keegi taga midagi tegema. Igalühel oli voli teha, mida tahtis või kuidas elas. Aga siis ühtäkki kadus rahu ja vabadus, kadus Eesti riiklik iseseisvus, kadus õigus olla vaba. Punane laviin idast uputas aastail 1939-1940 Eesti. See oli isegi mulle kui lapsele selge.
Talumees muutus äkki nii tähtsaks, et teda pidi riik iga päev uute käskude ja keeldudega kasvatama. Külavanem pidi käsud igasse tallu kandma ja see amet käis külakorda. Kõik oli käskivas toonis – sa pead, sa teed, sa lähed. Või muidu… Kooli oli küla vaimseks keskuseks. Nüüd ei kõlvanud enam jutt Eestist ja iseseisvusest. Uus oli venepärane, punakasroosa. Vanad õpikud ja raamatud ei kõlvanud enam, tulid uued õppekavad ja uus vaimsus. Usk muutus keelatuks. Kõik pidi olema usuvastane. See pani rahva pahandama.
Tunnetan tagantjärgi, et nende aastatega sai mu lapsepõlv mööda. Sündisin ju 1932. aastal ja sain 1941. aastal 9-aastaseks. Õppisin vahet tegema, mis on meie, eesti moodi ja mida sunnib peale võõrvõim idast. Seda ei õpetanud mulle kõrvalt sunniviisil keegi. Tajusin ümbrust, vanemate inimeste meeleolu, lugesin ajalehti, elasin kaasa sündmustele.
Isa oli mees, kes kogu oma jõu ja oskused teisi kaasa tõmmata pani oma laste parema tuleviku sisse. Teda tabasid kõik ebasoodsad muutused kõige rängemini. Oma osavõtuga Vabadussõjast oli ta üks sõdur, kes tõi Eestile kahekümneks aastaks rahu ja arengu. Nüüd olid vastased kõike hävitamas. Ka ta enda elu oli endise sõdurina hädaohus.
14. juuni 1941 küüditamine näitas ligi 10 000 inimese Siberisse saatmisega, et eesti rahvas on lindprii. Siin võib võõrvõim kõike teha, mida tahab. Sõja algus Saksamaaga 22. juunil 1941 oli kui uppujaile heidetud päästerõngas. 1. augustiks olime äkki Saksa tagalas. Hirm oma elu pärast sai mööda. Suured punavalitsejad muutusid korrapealt tagaaetavateks jänesteks. Olles Saksa tagalas, tulid taludel oma raskused. Oli kaupade puudus ja tuli tasuda jälle riiklikke norme, nagu punasel ajalgi. Kuid need ei olnud mured oma elu pärast. Korda hoidis nüüd kunagise Kaitseliidu asemel Omakaitse. Jätkus ka külaelus järgnevatel aastatel mitmesuguseid huvitavaid sündmusi. Omaette kibedad mälestused seonduvad Nõukogude võimu teise tulemise ja sellega kaasnenud repressioonidega.
Sellest kõigest pajatabki käesolev raamat. Teose tarbeks on oma mälestusi jaganud järgmised inimesed:
Erna Truupõld, Leonhard Sepp, Feliks Kaber, Gustav Põldmaa, Meeta Kleimann, Pärtel Konso, Kalju Läänemets, Leida Randoja, Evi Pruunes, Raimond Green ja Mirja Vettik. Tänusõnad neile kõigile.
Kasutatud on ka Eesti Riigiarhiivis leiduvaid arhivaale ja teemakohaseid trükiseid: Avispea kooli kroonika, Suvesõda Virumaal 1941, Sortside saladused (Virumaa).
Autor
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.