“Babbitt”

Nobeli preemia laureaadi Sinclair Lewise (1885-1951) kuulsaim romaan Babbitt (1922) jätkab Peatänava poolt rajatud suunda ning kujutab endast Ameerika ärimehe armutut portreed; see on romaan, mille peategelase nimigi on ammu muutunud üldnimeks. Babbitt on konformismi ja piiratuse sümbol, mees, kes on minetanud võime iseseisvalt mõelda. Lewis analüüsib suurärimees Babbitti psühholoogiat põhjalikult, hoidmata kokku iroonia koha pealt.

Kinnisvaramaakler Babbitt on kõigest väliselt ilmnevast rahulolust hoolimata sügavalt õnnetu inimene. Ta omab küll kõike, mida oskab leiutada väsimatult töötav tehnika, et materiaalset oleskelu meeldivaks muuta, ent ta elul puudub sügavam mõte. Sisimas tunneb ta küll, et selle maailma materiaalsete esemete taga varjavad end kõrgemad vaimsed väärtused, mille juurde tal aga kuidagi ei õnnestu pääseda.

Samas on Babbitt ka psühholoogiline armastusromaan – meie ees rullub lahti Babbitti ja Myra armastuse lugu, õigemini küll armastuse lõppemise lugu, selle ülekasvamine vihkamiseks ja ükskõiksuseks. Babbitti katsed veelkord armastuse ülevust tunda ning elule sisu ja värvust anda viivad üha uutele pettumustele …