“Barbarite ootel” (Waiting for the Barbarians, 1980) on algtõuke saanud nähtavasti kreeka luuletajalt Konstantinos Kavafiselt, kelle samanimeline luuletus lõpeb sõnadega: “Ja mida me nüüd barbariteta peale hakkame? / Nad olid ju vähemalt mingigi lahendus.” Impeerium on murenemas ja nõuab seetõttu julgeolekupolitseilt radikaalsete, vägivaldsete abinõude rakendamist, eelkõige aga vaenlase leidmist, kellega võitlemise nimel oleks võimalik “konsolideeruda” ja seaduste ning õiglusepõhimõtete kehtivust meelevaldselt piirata. Piiriäärse kindlustatud linna kõrgeim tsiviiladministraator (minategelasest ringkonnakohtunik) üritab “elada väljaspool ajalugu”, kuid peab tunnistama selle soovi ebareaalsust. Tema moraalne vastuseis ülekohtule – ükskõik kui kõhklev ning isemeelne see ka on – väljendab kirjanikule iseloomulikku lootust, et kui katastroofi ei ole võimalik vältida, on inimesel ikkagi võimalik ka katastroofiähvarduse all inimesena elada. …
Enn Soosaar
Loomingu Raamatukogu 37-39, 1989
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.