“Eesti balletist”

See raamat ei taha olla eesti balleti üksikasjaline ajalugu – siis jätkuks neist lehekülgedest ainult nimede, aastaarvude ja faktide loetlemiseks. Ta püüab anda läbilõike eesti teatritantsu ja balleti kujunemistest. Igal kunstil peavad olema juured, mis teda toidavad, – ka nii õhulisel, üha maast lahti püüdleval kunstil nagu ballett. Siin on tahetud näidata esimesi võsusid, millest võrsus tänapäeva eesti ballett, ja juuri, mis seda kodumaise pinnasega, aga ka välismõjudega seovad. Eesti nõukogude ballett on küll praegu veel arenemis- ja kujunemisjärgus. Ometi märkame siin juba kevadiselt puhkevaid õisi ja ka mõnda küpset loominguvilja. Ballett on kunstidest kõige tabamatum, kaduvam – kuidas teda jäädvustada? Me ei saa hüüda: “Peatu, hetk!”, sest peatunud hetk on juba foto – staatiline, liikumatu. Tantsu liikuvat, üha muutuvat võlu ei saa ka sõnadesse seada. Kuid sõnad võivad edasi anda ning kokku võtta muljeid ja mõtteid, mälestusi ja mõjutusi, mida tants on jätnud. Nii jääb sellestki, mis õieti on tabamatu ja fikseerimatu, sellest kunstisädemest, mis tekkis lava ja saali ühisloominguna, ikkagi midagi järele.