Ennemuistsed jutud on koduta loomade sarnased, kelle sündimise paik mõnikord teadmata on, kes siiski igal maal ja kõigi rahvasugude keskel elavad, ja ehk küll esiotsa kui võõrad sinna tulnud, aegmööda sealse rahva kombeid ja viise mööda endid kujundavad, nagu oleksid nad praeguses paigas sündinud ja maast-madalast üles kasvanud. Meie päevil, kus vanu jutte mitmelt maalt hoolega kokku korjatakse ja kirja pannakse, võivad õpetatud mehed selgesti tunnistada, et mitme laialilagunenud jutu eod ühest tüvikust on üles kasvanud, kust võsusid teistesse kohtadesse viidi ja kus nad hiljemini sedaviisi kasvasid, kuidas päikeseterad, vihmasajud ja tuulehood neid kosutasid, või tähendussõnata öeldes: kuidas iga rahva mõistus, vaimuharidus ja elamise viis nende külge puutusid.
Nõnda leiame ka eesti rahva ennemuistsetes juttudes palju saksa, rootsi ja muude rahvaste käest päritud idusid, mida nende kasvatajate käsi mitmes tükis nii kaua eesti pakul väänas ja painutas, kuni nad viimaks säherduse kuju said, nagu oleks juba alguses Harju, Järva, Lääne ja Viru põld nende külvamise paik olnud. Mõned teised ennemuistsed jutud nende kõrval tohime tõsiselt oma kodumaal sündinud laste sekka arvata.
Meie rahval on hea kogu ennemuistseid jutte ja võiks neist vist mitu raamatut täita, kui kõik tuttavaks saaks, mis praegu siin ja seal rahva keskel alles varjul elab ja millest õnnekorral üht ja teist leitakse ja päevavalgele tuuakse. Valelik arvamine ühelt poolt, nagu ei kõlbaks niisugused jutud targema rahva suus rääkida, teiselt poolt kitsa mõistuse lorisemine, mis vanu jutte patuks nimetab, on neid viimasel ajal meie maalt paljugi hävitanud. – Mõistlikumaile juhatuseks saagu siin paar sõna vanade juttude seletuseks räägitud. …
Võru linnas, jaanipäeval 1866. Autor
Kujundanud ja illustreerinud Günther Reindorff.
Eesti Raamat, 1978. 381 lk
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.