“Eesti rahvalaulu radadelt”

Käesolev valimik on mõeldud üldkasutatava laulikuna.
Lähtudes laulude sisust on kogumik jagatud eriilmelistesse osadesse.
Oma pika arenguteel ei ole eesti rahvalaul puudutamata jäänud teiste rahvaste (vene, läti, saksa, rootsi, soome jne.) ja kunstmuusika mõjudest. Kokkupuuted ja suhtlemisseigad on muidugi olnud vastastikuse toimega.
Mõnusate kaaslastena on eesti rahvalaulu levikuteedesse sekkunud anonüümsed, niinimetatud rahvaliku laulud, mis sisulis-vormiliste ja teiste rahvalaululähedaste joonte tõttu on saanud üsnagi tuntuks.
Rahvaluule ja rahvaviisi seostumises täheldatakse kolme võimalust: 1) eri tekstidel on sama viis (näit. “Hää laulik” ja “Kosilaste kiitus”), 2) igal tekstil on oma kindel viis (näit. “Pill oll´ helle”) ja 3) samal tekstil on mitu erinevat viisi (näit. “Me oleme mehe”).
Rahvalauludena on levinud mõned sellisedki, mille ehtsuses võib kahelda (näit. “Rännaku laul”).
Niisuguste rahvalaulude hulgas, kus lühike rahvaviis on helilooja poolt ulatuslikult laiendatud ja rahvapäraselt edasi arendatud, on populaarseim “Ei saa mitte vaiki olla”. Näitena lauludest, mis on heliloojalt saanud tabava kujunduse rahvaviisi põhjal, võiks nimetada “Lepalindu”.
Eesti rahvalaulu üheks tähtsamaks iseärasuseks on varieerumine. Seda nähtust on heliloojad rahvalaulutöötlustes edukalt laiendanud. Ka on kasutatud liitmisis, s.o. mitme rahvalaulu ühendamist tervikuks nn. kontaminatsioonipõhimõttel, näit. “Tuljak”.
Uuemas rahvalaulus, eriti viimsel ajal, on sobitatud rahvaviisidele kunstluule tekste.
Loetletud nähtused peegelduvad ka käesolevas valimikus.
Mitmekesisuse ja vahelduse (isegi ansamblite vajaduste) mõttes on paljud laulud antud kahehäälselt, kusjuures on kasutatud peamiselt iseseisvat hääleliikumist. Meie rahvalaulus väga napilt esineva mitmehäälsuse näitena on levikualalt võetud valimikku kaks setu rahvalaulu – “Käsikivi” ja “Kalajärv”.
Eesti rahvalaulu liikumise radadelt siia nopitud vähesed näited peaksid suutma kajastada küllaltki arusaadavalt ka rahva eluolu ja selle kujutamise ajaloolist tähtsust ning kunstilist väärtust. Rõõmustab, et on suudetud alal hoida ja kirjalikult talletada rahvaloominguline vaimuvara alates muistsest regivärsi-runoviisiajastust kuni tänapäevani.
Olgu see tagasihoidlik kogumik tänutäheks ja mälestusmärgiks neile tuhandeile imetlusväärse andumusega rahvalaulikuile, kelle rikas loominguline pärand on saanud meie rahvusliku muusika aluseks. Aga ühtlasi virgutagu ta ka rohkem laulma rahvalaulu, et üle saada seltskondliku ühislaulmise ühekülgsusest.

– Richard Ritsing

Eesti Raamat, 1977 324lk Taskuformaat