Back Cover

“Eesti rahvausundi maailmavaade”

15.90

Laost otsas

Mis? Kuidas? Miks?

Kui palusin kord aastate eest setu rahvalaulikult selgitust, mis asi see ilm õieti on, siis vastas ta häbelikult ning nagu oma mitteteadmise vabanduseks: “mul om väega sitt pää” ja püüdis viia jutu naljatelles teisale: milleks ma vaevavat end huupi ja asjata selliste küsimustega, milleks mul selliseid asju üldse vaja teada! Ei olevat sugugi hea mõtelda liiga palju kõigest maast ja ilmast: siis inimene ei saavat õndsaks, jumal ei tahtvat seda – küll jumal ise juba niikunii kõik teab ja kõige ette mõtleb. Haarasin sellest ning pärisin edasi, kes see jumal siis õige on. Setu naeratas naiivselt ja kobas abitult käega: kes kurat sedagi just teab! Küsisin uuesti, kas ta vähemalt usub jumalasse. Nüüd sõnavallatu setu muutub tõsiseks, hingab sügavalt ja manitseb pilguga: jah, uskuma pidavat küll, usk olevat väga hea ja kasulik asi, usk andvatki kõik teada, usu najal see ilm püsti seisvatki jne. Oh, kui kaduvat usk, siis tulevat kõigel lõpp!
Ning jutukas setu hakkab nüüd värvikaid ja tundeküllaseid sõnapilte maalima küll viimispäevast, küll kuradeist, ingleist ja pühaseist, nagu neid venepapid temale ja juba tema esiisadelle aastasadu ette maalind. Ta satub kaasahaaravasse jutuhoogu, et on otse kõigi meeli märgata, kuidas süttivad ta herksas fantaasias ilmerikkad nägemused konkreetseist olendeist ja sündmustikust, tervest tegelikust “ilmast”, mille olemust ta alles äsja mõistusega abstraktselt kuidagi veel määritella ei osand. Setu ei oska defineerida – tema kirjeldab, setu ei taha filosofeerida – tema usub. Mida ta just usub, seda ta isegi selgesti ei tea – tema näeb seda selgesti ja tunneb seda elavasti oma kirest läitva hingega ja sütevakana põleva südamega. Ega sõna kirgki tähenda ju setu teadvuses veel midagi abstraktset, vaid üsna konkreetset tulesädet, mis sütitab südamed niisama nagu suitsutared.
Mitte ainult setu, vaid samuti ka eesti rahvalaulikud ja -targad ei tea esijoones, mis see on, vaid milline see on, mitte milleks see on, vaid kuidas see on. Ei armastata ka meil just liiga “pead murda” selliste küsimuste üle, mis on see või teine ilm, kust ja kunas kõik on tekkind, kuidas, mispärast ja milleks kõik on. Küll tuntakse meilgi igasugu nn. tekkelugusid ilma loomisest tervikuna ja üksiknähtustes, kuid need on siiski ainult jutufaktid, mitte teooria, ainult üksikjuhud, mitte süsteem. Ja seegi on enamikus ainult võõrsilt kuuldud ja kaunis ümbertöötamatta tooresainestik, mitte niivõrd oma algupärane ja küps looming (kõnelematta lisaks paljude ärkamise ja hilisemagi aja romantikute isiklikest sepitsustest). Arenematta on eesti loomismüüdid, kuid nendegi hulgas kohtame ürgvanu motiive, mida nn. Läänes üldse ei tunda, küll aga kaugel Idas:

Maailma loomisest.

Jumal olla ennast äkiste vee päält leidnud, pole muud kui lahve vesi olnud, ei puid ega rohtu, ei kivi ega mulda – olla maailma loonud kotka munast. Üks ilmatu suur kotkas olla kaa vee pääl rahutumalt alatasa, ühtepuhku senna ja tenna, edasi ja tagasi lendnud.
Selsamal puhul oli ka üks liig vana ja tugev neitsit olnud, see olla 700 aasta käima pääl olnud. Viimaks olnud temal üks poeg vee pääl olles, kõveras põlved rõukus. Siis olla see rängata suur kotkas, mis alati ühest paigast toisse lendas, sinna juhtunud ja munenud poisi rõukude vahel ühe liig suure muna. Jumal võtnud selle muna omale ja olla sellest munast maailma valmistanud, naagu ta praegu on. Nenda olla ilm vana eesti rahva paganausu järele loodud. – H, Mapp 105 (2) Karja –  Carl Allas (1879).

Tootja

Oskar Loorits

Seisukord

kasutatud


Raamat on heas korras

Kaal

152

Kirjastus

Kirjastus Eesti Raamat Stockholm

Ilmumisaasta

1948

Lehekülgi

120

Mõõdud

Tavaformaat

Kaaned

Pehmekaaneline

Ülevaated

Pole ühtegi ülevaadet.

Ole esimene, et hinnata ““Eesti rahvausundi maailmavaade””

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga