“Eesti soorajad. Eesti loodusmonumendid”

Eesti on soode maa – seda teab iga väiksemgi koolipoiss. Soode arv (u 10000) on alates nende tekkimisest (9100-10200 aastat tagasi) pidevalt kasvanud nii veekogude kinnikasvamise kui ka mineraalmaade soostumise tagajärjel. Eesti asub soode tekkeks soodsas kliimavööndis, kus sademete hulk ületab aurumise. Soostumisele avaldavad mõju nii maapinna tasasus kui ka kinkudevaheliste lohkude, lamedate ürgorgude ja nõgude esinemine. Ligi 23% Eesti territooriumist on kaetud soodega. Selle näitajaga oleme kindlalt maailmas Soome järel teisel kohal (Soome territooriumist hõlmavad sood 1/3, põhja- ja idaosas aga koguni üle 60%). Eesti soodest osutuvad vanimateks Väike-Emajõe keskjooksul asuv Kuiksilla soo, mis tekkis 9350-+250 aasta eest, ning Endla soostikus asuv 9360-+80 aasta eest tekkinud Linnusaare raba. Ühed vanemad on ka Lõuna- ja Kesk-Eestis paiknevad Mehiksoo ning Napsi ja Parika soo, noorimad aga lääneranniku vahetus läheduses olevad Tolkuse ja Lihula, kus turba teke algas 2300 ning 1700 aastat tagasi. Turbakihi paksus Eesti suuremates soodes on 4-5 m (suurim paksus Napsi soos – 12m).