Vanasõnad ei valeta
Sajandite jooksul hävitades, riisudes, tappes, vägistades ja põletades idast, lõunast ja läänest tulles üle meie kodumaa valgunud vaenlaste loendamatud hulgad tühjendasid paljudel kordadel kogu maa. Kümnetel kordadel hiilis lisaks ka must surm nende kannul või paarimehena ja nõudis pooltühjal maal oma osa. Suurimast suurimat esivanemate varandust ei õnnestunud neist kellelgi meilt võtta: meie rahva vaimse loomingu põliseid varasid, tema muistendeid ja muinasjutte, rahvaluulet, vanasõnu ja mõistatusi.
Millal algas selle varanduse, eriti vanasõnade, sihikindel kogumine? Vaevalt suudetakse sellele küsimusele vastata. Teada on aga, et 1732. a. ilmus pastorite Anton Thor Helle ja Eberhard Gutsleffi poolt 419-leheküljeline eesti keele õpperaamat “Kurtzgefaszte Anweisung zur Ehstnischen Sprache”. See raamat sisaldas peale grammatika ja vormiõpetuse ka sõnastikku 7000 sõnaga ja lausenäidetega. Rahvapärases keeles esitati 525 vanasõna, kõnekäändu ja 135 mõistatust. See raamat oli määratud peamiselt muulastele (saksa pastoritele) eesti keele õppimiseks.
Juhuslikult saabus käesoleva valimiku valmimise ajal ajakirja “Rahvuslase” kaastööliselt Saksamaalt ülalnimetatud raamatust ärakiri neist 525 vanasõnast, mis olid meie kodumaal tarvitusel rahva suus a. 1700. Võrreldes neid vanasõnu selle valimikuga selgub, et eesti vanasõnad on ligi 300 aasta jooksul jäänud sisuliselt samadeks, ainult eesti keel on muutunud. See on suur tunnustus eesti vanasõnade elutarkusele ja püsimisele.
…
Eesti Rahvuslaste Kogu Kanadas, 1972
Esilehel on pühendus ja kuupäev
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.