“Hüvasti, sõbrad! Allari jutustus.”

Kas teatakse nimetada teist sportlast, kes olnuks lähiminevikus jäägitumalt eesti rahva omand, kui seda oli Allar Levandi?
Ta oli väikelaste kaisukaru, teismeliste tüdrukute ihalusobjekt ja mehehakatiste eeskuju, isade kirgede teostaja ja emade hea poeg, vanaisade-vanaemade hingetugi ja rõõm – kogu rahva lemmik.
Ta oli noor, kena, naeratav, vastutulelik, viisakas, sõnaosav, siiras ja võidukas. Oli ideaalkuju, keda ei tohiks olemaski olla. Kuid kes ometigi oli, täites meile rõõmsa erutusega pimedaid-pikki põhjamaa talvi.
Tema olümpiamedal Calgaryst 1988 oli sõnatu karje ühistundest, mis alles ootas avalikku esilepurskumisvõimalust. Seda ei pea unustama. Alles seejärel tulid sinimustvalged, Lauluväljak, Iseseisvusdeklaratsioon.
See raamat on Allari monoloog. On üksainus katkematu tundeavaldus, nagu olid seda ta võistlusedki. Ta tunneb ja jutustab. Kuid on ikka seesama kõigile tuttav Allar.
See on tema hüvastijätt meiega.

Olympia, 1994 150lk (esi- ja tagakaan on kulunud)