“Ja päike tõuseb”

Väljapaistva ameerika kirjaniku esikromaan kujutab nn kadunud sugupõlve – Esimese maailmasõja läbiteinud noorust, kelles sõja koledused ja mõttetus on hävitanud lootused ja usu tulevikku.

Keset areeni jäi Romero härja ette külitsi seisma, tõmbas muleta voltide vahelt mõõga, tõusis varvastele ja sihtis mõõga teraga härja poole. Härg ründas üheaegselt Romeroga. Romero vasak käsi langetas muleta looma koonule, et teda pimestada, ta vasak õlg nihkus sarvede vahel ette, kui mõõk looma ihusse tungis, ja üheks silmapilguks sulasid mees ning härg kokku, Romero loomast veidi kõrgemal ja ta parem käsi väljasirutatult härja turja kohal, kuhu mõõk oli pidemeni sisse tunginud. Nüüd muutus pilt. Romero vabastas end kerge tõukega ja jäi siis härja ette seisma, üks käsi üleval, valge särk kaenla alt lõhki rebestunud ja tuules lehvimas, härg aga, mõõga punane käepide sügavalt abade vahel, hakkas pead longu lastes jalgadest nõtkuma.