“Ja taamal laulavad metsad.”

“Kaljuseljakud Jomfrudali sügaviku kohal sinasid kaugenevate joontena sügisõhtu külmniiskes õhus. Nende taga oli taevas nagu leegitsev tuli vee varjundiga seal, kus päike vajus. Äärmisel kaljul seisis karu, tume nagu mägi, ning nuhutas alla lausmaa poole, kus udu lebas järvekeste ja orgude kohal.”

Selle sümboolse looduspildikesega algab norra kirjaniku Trygve Gulbransseni (1894-1962) romaanitriloogia esimene köide “Ja taamal laulavad metsad” (1933), mida paljud meie vanema põlve lugejad 1939. a. ilmunud esmaväljaande järgi oma noorusest arvatavasti mäletavad.

See on taustaks teoses kujutatud dramaatilistele sündmustele suures metsatalus, peategelaste võitlusele iseenda ja kaasinimestega, mis on ikka karmi, kuid suurejoonelise loodusega seotud. Raamatust tulvab vastu karget põhjamaist romantikat – talvised saanisõidud tõrvikute valgel, vanamoeliselt küllased jõuluõhtud, karujahid, vaoshoitud ja enesesse peidetud armastus mehe ja naise vahel. See on meeliköitev ja kütkestab usutavasti ka nooremat lugejaskonda, pakkudes vaheldust rahutu argielu paljudele banaalsustele.