“Jutte kambrist 27-1”

Tunnid, ööd ja aastad upuvad tolmu, nagu polekski aja mahtudel mingit vahet. Mida uut siin Päikese all, mis udus paadunut veel üllatada võiks? Ja siis, kõigi lennukalt meeliülendavate kujutluste kiuste suusatangi ma lotendavas pidžaamas ja susse lohistades filosoofiapalatisse. Nagu ennastparastav masohhist. Kuid mitte sinna haigla higiga nühitud jututuppa, kus kõhukoopast pähe tõusev sapp ajusid riunab ja tilguti keretõrde piisku kukutab, vaid hoopis poetomaania ja alkoholismi kambrisse nr. 27-1, kus on mu viljakaim meditatsioonilavats ja kassid kevaditi poevad läbi seina kööki sugu jätkama.