“Kati Pariisis”

Sametsilmne üliõpilane, kes elas Eva kõrvaltoas, tuli just sel hetkel kitsast treppi pidi üles. Ta mähkis Eva tervesse sametiste pilkude seeriasse ning, kui nad teineteisest möödusid, käis pardon ette ja teine taha, ometigi aga tundus mulle, et nad venitasid seda hetke tarbetult pikaks. Sest nii kitsas see trepp ka ei olnud ning Evagi polnud oma õgardlikkusele vaatamata saavutanud veel niisuguseid mõõtmeid, et need võinuksid liiklust takistada, olgu trepid kui kitsad tahes.
“Ma mõtlen, et võiks mõni õhtu minna temaga välja tiiba ripsutama vahest,” märkis Eva, kui nooruk oli oma tuppa kadunud.
“Jah, aga sa ei tunne ju teda,” vaidlesin mina vastu.
“Või ei tunne,” polnud Eva nõus. “Sa tead ju küll, kui õhukesed on seinad selles hotellis. Me laulame tihti teineteisele, kuigi me kumbki ei näita seda välja. Igal hommikul hambaid pestes laulab ta mulle `Comme un p´tit coquelicot´ ja niipea, kui ta lõpetab, alustan mina “Kui esmakordselt nägin sind ma”. Muide, ta oskab seda juba vilistada, tõsi küll, vahel ta eksib pisut, aga siis ma parandan teda.”