“Keegi ei kuule meid”

Rootsis elava eesti kirjaniku Valev Uibopuu romaan “Keegi ei kuule meid” kirjeldab ühe Eesti väikelinna elu Teise maailmasõja algusest kuni esimese Nõukogude okupatsiooni lõpuni. Tähelepanu keskmes on inimeste ja inimsuhete muutumine okupatsiooni süvenedes. Peategelane Jaan Riivik tõmbub okupatsiooni algul avalikust elust tagasi, jälgides kõike toimuvat – inimeste alandamist ja hukkumist, väikelinnas valitseva rahutunde asendumist kahtlustamise ja hirmuga – kõrvaltvaataja positsioonilt. Siis aga satub võimutseva vägivalla haardesse temagi.