Back Cover

“Kevade”

1.90

1 laos

Seisukord: kasutatud ? Kategooriad: , , , Silt:

Oh, kui palju kordi on minult juba küsitud “Kevade” esimese trüki ilmumisest saadik: Kas ikka tõesti elasid ja tegutsesid kord säärased isikud, nagu Joosep Toots, nagu Arno Tali, Raja Teele, Georg Adniel Kiir, Tõnisson jne.! Kas nad elavad veel Kus nad praegu on? Ning edasi, paljutähendavalt silma pilgutades: Küllap te ise ikka olitegi see Toots? Küllap te ise olitegi see Arno Tali? Küllap te ise olitegi see ja see? – Ainult ühes pole mind seni veel kahtlustatud: et ma olnuksin tolleaegne Palamuse praost Sielmann, köster Lender või kellamees Lible.
Ent ometi on asi tõeliselt nii, et iga kirjeldatud tüüp, kes selles või teisteski töödes, on kuskilt “võetud”; iga tüübi kirjeldamiseks on ikkagi mõningal määral olnud oma algkuju. Kuidas kirjanik seda või teist tüüpi kujundab, see on juba tema loomingulise protsessi küsimus. Kirjanik pole ju ometi fotograaf, kes kõik täpp-täpilt edasi ennab, mis tema aparaat kinni püüab.
Peetagu meeles, et kõik lood, mis kirjeldatakse ilukirjanduses, ei tarvitsegi täpselt nii sündinud olla, kuid nad olgu tõepärased – nagu nad tegelikkuses võinuksid olla.
Mis siis sellest, kui mõni “obadus” langeb vaese Joosep Tootsi kaela, mõni säärane, millest tal polnud aimugi.
Kus on praegu need isikud, kes mind inspireerisid minu “Kevade” tegelasi kujundama? – Üks siin, teine seal, kolmandat-neljandat pole enam elavategi kirjas. Mõtelgem neile suurtele sõdadele, mis lahutavad minu Paunvere kooliaega praegusest ajast.

1905. aastal, teenistujate-apteekrite streigi ajal Tartus, anti minulegi rohkesti vaba aega – mind kihutati minema Kivisilla apteegist. Kolisin maale, Rakke raudteejaama lähedale, kus mu isal-emal oli väike talukohake. Ja just seal nad, need endised Paunvere kihelkonnakooli õpilased, lausa ründasid mind: kirjuta meist, jutusta meist, sa ju nägid meid, tundsid meid!
Ja nad ei jätnudki enne, kui kütsid mu kuumaks. Oli seal talus üks poolpime suberik, kus hakkasin kirjutama oma pildikesi koolipõlvest…, et ometi vähemalt midagi teha. Ent neist kirjutusist ma siis veel kuidagi ei arvanud, et nad kunagi trükki lähevad, et neist võiks saada raamat. See mõte tekkis alles aastate pärast, kui juba üsna kaua olin ringi rännanud ja nii häid kui kurje päevi näinud.
Vaheajal, kui töötasin apteekrina Narvas ja uuesti Tartus, jäi “Kevade” ühes oma tegelastega hoopis unustusse. Alles 1908. aastal, töötades Tallinnas, hakkasin jälle sirvima juba kortsunud ja luitunud lehti. Ühtlasi kirjutasin siis tasapisi ka edasi. Kuid ikkagi mul polnud veel mingisugust kindlat eesmärki või plaani oma kirjatööga. Ja ma enam ei mäleta sedagi, kas sellest kellelegi lugesin mõne lehekülje. Mäletan üksnes niipalju, et mul alati oli üpris piinlik ütelda, et minagi tegelen – kirjandusega.
Tuli aeg, kus mulle suruti pähe “kuninga kübar”, kus pidin teenima Vene tsaari. Sinnagi võtsin kaas oma “Kevade”, ja sealgi kirjutasin vähehaaval edasi. Kord isegi sattusin kahtluse alla, et kas ma ei sepitse midagi riigivastast…
Aga selles ma juba olen jutustanud oma mälestustes – mis tarvis korrata üht ja sedasama.
1912. aastal tulin tagasi oma armsasse Tartusse, lugesin läbi oma  päevi näinud käsikirja, ja siis, alles siis tuli mulle mõttesse, et selle võiks trükki anda.
Aga kes ta kirjastaks?
Tegin tagajärjetuid käike kirjastusäridesse – keegi ei tahtnud minu pildikesi. “Ei-ei-ei lähe”, sain ikka ühe ja sama vastuse.
Siis vihastasin, laenasin raha, kust iganes sain, ning lasksin “Kevade” I ilmuda nii-öelda oma kulu ja kirjadega. Tingimused tollaegse “Postimehe” trükikoja poolt olid väga ebasoodsad, kuid minul polnud teist valikut. Las minna …
Ent näe, paari-kolme kuu pärast ma olin juba omadega väljas. Raamatuke võeti nii arvustuse kui kirjandushuvilise publiku poolt vastu vägagi heatahtlikult; ja varsti ma olingi mitte ainult kirjastaja, vaid ka kirjanik.
Ja kui ma nüüd vahel heidan pilgu tagasi ning hakkan võrdlema endisi ja praegusi aegu, siis näen, milline vahe on endise ja praeguse vahel. Juba see Paunvere kihelkonnakool… Sinna pääsesid ainult enam-vähem jõukama kihi lapsed, kuna kehvikute, teenijate järeltulijaid pidid leppima ainult külakooliga. Õpperaha polnud ju suur – vist kuus rubla aastas -, aga kes läks karja nende kehvikute võsude eest? Sügisel, kui kihelkonnakool oma tegevust algas, ei pääsenud kehvikute lapsed karja juurest, ja kevadel töötas kool veel edasi, kui karjalapsed juba pidid platsis olema. Ainult mõni üksik kehvikuke jõudis sinnagi – kihelkonnakooli, aga need olid enamikus käsitööliste perest.
Praegu?
Praegust aega tunneb igaüks, kes pole kurt ega pime. – Vaba kool, lahedad õppimisvõimalused, abirahad – mingu kõik, saagu haridust ja vaimuvalgust, kel ei puud hea tahe.
Veel meenub mulle midagi.
Oli´nd kõik, kuidas oli, aga omavaheline läbisaamine tolleaegsete kooliõpilaste vahel oli hea, seltsimehelik. Väga võimalik, et selleks aitas kaasa meie ühine vaenlane – Paunvere saksa kool – sealsamas meie kõrval. Isegi mõned virisejad – eks leidunud neidki – ühinesid teistega, kui kihelkonnakooli peret ähvardas üldine “hädaoht”. Oh neid sõbralikke jutlemisi keppide ja kivide varal, mis meil sagedasti oli härrasmeete võsudega!
Nüüd see muidugi on meie silmis ainult tükike ajalugu, aga mis sellest, Eks õpeta meid ajalugugi õieti hindama praegust olukorda.

Tartus, jaanuar 1949.

O. Luts

Tootja

Oskar Luts

Seisukord

kasutatud


Raamat on aktiivselt loetud

Kaal

324

Kirjastus

Eesti Raamat

Ilmumisaasta

1968

Lehekülgi

328

Mõõdud

Tavaformaat

Kaaned

Kõvakaaneline

Ülevaated

Pole ühtegi ülevaadet.

Ole esimene, et hinnata ““Kevade””

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga