“Koera süda”

“Koera süda” on kirjutatud 1925. a. jaanuaris-märtsis, käsikiri võeti avaldamiseks vastu almanahhis “Nedra”, kus 1924. a. algul oli juba ilmunud “Diaboliaad” ja seejärel “Saatuslikud munad”. “Nedra” toimetaja, nõudliku kirjandusliku maitse poolest tuntud N. S. Angarski, tutvus käsikirjaga veebruaris. Kuu aega hiljem kirjutab Mark Vološin Angarskile Koktebelist suure vaimustusega “Valgest kaardiväest”, mille algust ta on lugenud “Rossijast”: “Kui algaja kirjaniku debüüti võib seda võrrelda vaid Tolstoi ja Dostojevski debüüdiga.” Angarski ei jaga tema vaimustust: “Bulgakov luges Teie arvamust tema kohta ja oli üsnagi meelitatud. Ma ei ole nõus Teie hinnanguga romaanile: romaan on nõrk, satriirilised jutustused on head, kuid neid tsensuurist läbi tuua on väga rakse. Ma kahtlen, kas tema uus jutustus “Koera süda” läbi läheb. Kirjandusega on üldse paha lugu. Tsensuur ei võta omaks partei joont.” Edasised sündmused kinnitasid Angarski kahtlusi. Juba 2. mail teatas “Nedra” uus kaastööline B. L. Leontjev Angarski nimel Bulgakovile teose kinnijäämisest kirjastusinstantsidesse; Angarski ise sõitis sel päeval väliskomandeeringusse. 21. mail kirjutab Leontjev Bulgakovile: “Teie jutustuse “Koera süda” saime tagasi L. B. Kamenevi käest. Ta luges selle Nikolai Semjonovitši (Angarski) palvel läbi ja ütles välja oma arvamuse: “See on terav pamflett kaasaja pihta, avaldamine ei tule mingil juhul kõne alla…””
“Koera südame” käsikirja edasisest saatusest niipalju, et 7. mail 1926 võeti see läbiotsimisel ära ja viidi kaasa. L. J. Belozerskaja, tollal Bulgakovi abikaasa, kirjeldab oma mälestustes, kuidas Bulgakov oli öelnud sel hetkel, kui asuti tugitoole kummuli keerama ja vardaga läbi torkima: “Noh, Ljubaša, kui mõni su tugitool pauku teeb, siis mina küll ei vastuta.” Meile mõlemale tuli naer peale. Küllap vist närviline.” Oletatavasti oli see ekstsess seotud mitte niivõrd Bulgakovi endaga, kuivõrd ajakirja “Rossija” toimetaja I. G. Ležneviga, kes avaldas oma ajakirjas “Valget kaardiväge” ja kelle korteris panid läbiotsimine toime järgmisel päeval, mille järel ta kolmeks aastaks välismaale välja saadeti. Bulgakovile endale ei toonud see 7. mai sündmus teadaolevalt muid tagajärgi kaasa. OGPU-le esitatud korduvate avalduste peale sai autor käsikirja tagasi. Ühel masinakirja eksemplaril Bulgakovi arhiivis Lenini-nim. Riiklikus Raamatukogus on olemas vastavasisuline Bulgakovi enda käega tehtud märkus.
Bulgakovi järgmine teos, poolteist aastat hiljem valminud näidend “Purpurne saar”, kannab alapealkirja “Dramaatiline pamflett”.

– V. Lakšini ja M. Tšudakova andmed ajakirjast “Znamja” nr 6, 1987

“Loomingu” Raamatukogu, 40-42 / 1988