“Kuritöö ja karistus”

Romaani “Kuritöö ja karistus” peetakse õigusega silmapaistva vene kirjaniku Fjodor Dostojevski parimaks teoseks. Romaanis kujutatakse realistlikult linna põhjakihtide armetut elu. Kujutades räpaseid, tolmuseid hoove, pimedaid, madalaid ja umbseid toapugerikke, tänavaid, kus liiguvad toored ja ükskõiksed inimesed, on kirjanik loonud kohutava pildi kapitalistliku linna elust.
Romaani peategelane endine üliõpilane Rodion Raskolnikov elab äärmises vaesuses. Ta on näljas, riided on tal seljas räbaldunud, tema vilets toake sarnaneb vähe inimese eluasemega. Viibides päevade viisi oma toakese üksilduses, küpsevad tema peas kõige fantastilisemad plaanid. Ta otsustab tappa liigkasuvõtjast vanaeide – vastikuse ja kurjuse kehastuse. Sooritanud kuritöö, rüvetas Raskolnikov koos sellega ka oma hinge ja kaotas oma rahu. Kirjaniku sõnade järgi on hingepiinad kõige rängemaks ja kohtuavamaks karistuseks. Teose väärtust kahandab romaani moraliseeriv ja vagatsev lõpp.
Dostojevski on suurepärane psühholoogilise romaani meister. Ta otsekui tungib oma kangelaste sisemaailma. Romaani intriig on keeruline ja rikas ootamatuste poolest. Lugejat hoiavad kogu aeg pingul üha uued sündmused. Kunstiliste iseärasuste poolest pakub romaan “Kuritöö ja karistus” suurt huvi.