Nende muinasjuttude saamislugu kõlab ka muinasjutuna.
Umbes kuuskümmend aastat tagasi sõitis noor kirjaneiu Anna Sakse jaaniõhtul vanemate poole Leja külla. Rongist läks ta maha Galkauska jaamas ja otsustas koju minna otse läbi metsade, kuigi see tee oli talle võõras. Sealkandis on suured laaned. Teerada hargnes, radasid läks ühele ja teisele poole. Kui ilm hämaraks kiskus, sai selgeks, et õige rada on käest kadunud. Kirjanik läks hea õnne peale läbi pimeneva laane, üle kinnikasvanud, kasutamata metsasihtide, kuni lõpuks jäi nõutult seisma. Suve kõige lühema öö hämaruses kerkis metsaniidult joovastav lõhnalaine. Õitsesid ööviiulid – peenevarrelised, haprad, kahvatuõielised lilled.
Leja küla Lauza tallu jõudis Anna Sakse alles järgmise päeva lõuna ajal. Otsekui muinasjutu kuri nõid oleks teda ringiratast vedanud, justkui oleks metsahaldjas teda oma kütkeis hoidnud. Eriskummaline teekond jäi kauaks meelde. Ent kõige sagedamini läks mõte ikka ja jälle ööviiulite aasale. Kuidas nad lõhnasid! Pikal teel nähtud mustendava metsa piltide sekka põimusid kujutlusvirved tütarlapsest, kes otsib tihnikust tervendavaid rohutaimi, noormehest, kelle pruudi metsavaim on jaaniööl ära meelitanud ja lilleks muutnud, armastuse truudusest ja nukrusest. Sündis Anna Sakse esimene muinasjutt “Ööviiul”. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.