Teine raamat Ilmapõllu inimestest
Hele lapsenutt äratas vanaperenaise, ta oli natuke tukastama jäänud. See kevadine õhk ja marjapõõsaste magus lõhn! Maia Maarjalaps oli selle aja sees tekilt ära roomanud. Seoke ei seisa ju minutit paiga.
Mis tal sääl peos nüüd oligi? Võõrasema õis ja, hoidku rumalat küll, kõrvenõges, raudnõgese reo veel päälegi!
Vanaperenaine puhus lapse kuplas käele, endal hale meel. Ei mõista sina, orvuke, vahet teha umbrohu ega õie vahel. Katkud aga peenralt üles kõik, mis kätte saad, muudkui käsi õieli. Seesugune on see inimeselaps maast-madalast. Ikka peab enne mitu korda kõrvetada saama, kuni õpib vahet tegema hää ja halva vahel.
“Kullake,” püüdis ta last vaigistada. Aga Maia kiljus veel heledamini. See võis mäelegi kuulda olla, kui sääl kedagi kuulmas-nägemas oleks olnud.
Lapse ema oli sõitnud hommikul poegadega surnuaiale. Kurt istus küll ennist ukse ees pingil ja paikas pastlaid. Aga või tema kuulis, ja Juhkamid, mis neil teiste hädaga asja. Need elasid nüüd nagu rotid viljasalves.
“Tule nüüd sinagi!” hõikas vanaperenaine, kui lapse nutt ei vaibunud, mesilastarude juures askeldavale vanale. “Anna köögist lauanuga, vajutaks sellega.”
“Mis vilespilli te lasete?” Vanamees ilmus põõsaste vahelt, suituslõõtsa käes soputades, mille abil ta talvitamisel põduraks jäänud mesilaspere teise, elujõulisemasse tarru üles ajas. Sääl ei võetud kontvõõraid lahkelt vastu, tuli suitsu sekka lasta. Ega seegi igakord aidanud, esiti veidi uimastas, järgmisel hommikul oli ikka paks kord lahingus langenuid mesipuu suu ees maas. Aga mis sa hädaga teed. Endisel ajal sai kevadeks nõrgaks jäänud linnupered kunstliku magussöödaga üles turgutatud, kuni hakkasid uuesti tiibu soputama. Nüüd ei olnud suhkrut lapsele, veel vähem linnule. Jõuetumad surid välja, see oli elu seadus. Virelesid veel mõne aja kevadise päikese käes, tõbi ihus, sellal kui teised tegid juba pikki tiire üle heinamaa Teistre toomedele.
…
Raamatus on endise omaniku nimi ja kuupäev. Kaaned üsna kulunud
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.