“Linnad ja lossid”

Märkmeid Armin Tuulse elust ja tööst

Esimese eesti soost kunstiajaloo professori Armin Tuulse loomepärand on tähendusrikas nii Eestis kui ka laiemalt Lääne- ja Põhja-Euroopas. Rahvusvahelise tunnustuse tõid talle tööd keskaja arhitektuurist, milles ta käsitles Baltikumi ja Põhjamaade linnuseid, losse ja kirikuid, sidudes neid lisaks lokaalsetele poliitilis-kultuurilistele eripäradele ka Euroopa kultuuriruumiga.

Lisaks mahukatele uurimustöödele arhitektuurist avaldas Armin Tuulse tudengipõlvest alates artikleid tähelepanekute kohte välitöödel, näitusearvustusi, ülevaateid eesti kunstnike tegevusest ning üldisemaid kaasaja kunstiprobleemide käsitlusel. Kirjutatu on kinnituseks tema teravale meelele, kirglikule suhtumisele ja laiale silmaringile, mis ei lasknud tal piirduda vaid oma kitsa spetsialiteediga. Ometigi on mitmed lühemad kirjatööd jäänud tema suurteoste varju ja nüüd, ligikaudu nelikümmend aastat pärast Tuulse loomingulise teekonna lõppu, ka suuresti unustusse. Põhjustena võib nimetada uute käsitluste valmimist, mis kohati täiendavad või lükkavad ümber 20. sajandil valitsenud arusaamu ja hoiakuid ning samuti keelebarjääri, kuna märkimisväärne osa Tuulse loomingust on kirjutatud saksa ja rootsi keeles.

Käesolev kogumik “Linnad ja lossid” koosneb Armin tuulse eesti keeles ilmunud kirjutistest alates tema õpingutest Tartu ülikoolis kuni ajani, mil ta Stockholmi ülikooli professorina oli teadlaskarjääri tipus. Tema kirjutamisstiil on läbivalt olnud asjalik ja konkreetne, vähem ruumi on jäetud emotsionaalsetele ilustustele. Need omadused olid talle iseloomulikud ka õppejõuna. Lisaks teadlasele omase terminoloogia kasutamise on Tuulse artiklites läbivalt tajutav tema personaalne dimensioon. Kõige selgemalt väljendub see tema isikupärases stiilis luua muusikalisi kujundeid, mille kaudu ta võrdleb või kirjeldab kujutavat kunsti ja arhitektuuri (näiteks ehitiste iseloomustamine sümfoonilise suurvormi või kammermuusikana). Selle aluseks oli tema suur kiindumus muusikassse, eriti  viiulimängu.

***

Sari: Eesti Mõttelugu nr. 114