“Macbeth”

“Macbeth” on vähem tugev kui “Lear” ja vähem peenetoimset, sügavat lüürikat sisaldav kui “Hamlet” või “Maru”. Ta ehitus ei ole nii sirgejooneline kui “Othello” oma. Need on võib-olla ta suurimad halvemused võrreldes töödega, mis tema kõrval üldarvamist mööda võivad nõuelda au olla Shakespeare´i tõsise toodangu kõige väärtuslikumad saavutised. “Macbeth” kuulub kindlasti Shakespeare´i jõudude kõrgema õitsengu ajajärku. Macbethi nägemuses neljanda vaatuse alul esineb kaheksa kuningat, kellest mõned kannavad käes “kaksikkerasi, kolmiktseptreid”. See in vihje Stuart´ite soost kuninga James I kroonimisele 1603. aastal, mil Inglise, Šoti ja Iiri said tema valitsuse alla. 1603. aastal vihjavad kirjanduslikud teosed juba “Macbethi”, nii et siis pidi näidend olema üldtuntud. Ainestik on päämiselt pärit Holinshed´i “Inglise, Šoti ja Iiri kroonikast”, mis ilmus 1577. aastal. Selle raamatu ainetel on Shakespeare lisanud rohkesti iseseisvat materjali, ja psühholoogia on täiesti tema oma. Duncan, Macbeth ja Banquo on Holinshed´il teissugused, lady Macbethi iseloom on täiesti Shakespeare´i loodud. Macbeth muutub kuritegelikumaks, Duncan ja Banquo on õilistatud vastandi teritamiseks. Nagu tavaliselt, on autori fantaasia kasutanud olemasolevaid ained, kuid need põhjalikult ja jõuliselt kohandanud enda kavatsusile.

(Kaaned kulunud. Sees pühendus).