“Naiste sõda”

Kiirevoolulise Dordogne´i kaldal, Fronsaci ja Saint-Michel-laRiviere´i vahel asuva rõõmsameelse linnakese Liborune´i lähedal seisis varem korralik küla. Selle punaste katuste ja valgete seintega majad olid varjatud kõrgete pärnade ja pöögipuudega. Majade vahelt läks läbi Libourne´ist Saint-Andre-de-Cubzaci viiv tee, mille mõlemas ääres seisid korrapärases rivis majad ja nende akendest polnud peale tee midagi näha. Majadest saja sammu kaugusel lookles jõgi, mille laius ja voolukiirus tunnistasid mere lähedust.
Siit oli üle käinud kodusõda, mis hävitas puud ja tühjendas majad, need – sattudes halastamatu ja meeletu sõja võimu alla – ei saanud koos elanikega põgeneda ja lagunesid, protestides omamoodi, nii kuidas suutsid, maa sisemiste lahkhelide vastu. Hooned, milles varem inimesed elasid, lõbutsesid ja pidutsesid, muutusid vähehaaval maad katvateks varemehunnikuteks, ja rohi mattis viimaks enda alla kogu inimkäte poolt rajatu. Meie päevil ei tule mööda üksildast teed kõndiv rändur, nähes ebatasasel küngastel söövaid lambakarju, selle pealegi, et karjus koos oma lammastega kõnnib mööda kalmistut, kus puhkab terve asundus.