“Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi”

Selma Lagerlöfi “Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” (1906-1907) mõjub haarava ja noortepärasena ka nüüd, sada aastat pärast esmatrükki. Eesti keeles on käesolev väljaanne juba kuues. Raamatu on tõlkinud Vladimir Beekman.

Romaani kirjutamise algtõukeks sai Rootsi õpetaja assotsiatsiooni soov, et koolidel oleks kasutada teos, milles leiduksid geograafilised pidepunktid. Nilsi reisidesse põimis Lagerlöf kohalikku folkloori  ja legende. Raamatu endaga käib samuti kaasas lugu: nimelt ei teinud haned algul peatust Hallandi läänis. Nõnda ongi osa tõlkeid avaldatud hiljem lisatud peatükita.

“Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi” on ajalukku läinud ka kui üks Rootsi uue kirjaviisi esimesi pääsukesi.

Pöialpoisi mõõtu Nilsi teekond koos soome arvsõnade järgi ristitud hanedega on jõudnud mitmel puhul ka multifilmiekraanile. Eestlaste vanem põlvkond mäletab Sojuzmultfilmis 1955. aastal tehtud “Nõiutud poissi”.

Selma Lagerlöf (1858-1940) pääses maailmakirjanduse varamusse tänu alla-meetri-meeste piiblile – “Nils Holgerssoni imelisele teekonnale läbi Rootsi”, mida on tõlgitud rohkem kui 40 keelde.

Värmlandi läänis Marbackas ilmale tulnud Selma oli leitnandiperekonna neljas laps. Ometi sirgus ta eraklikuna, sest oli saanud sündides kaasa puusavea, mis jättis ta eluks ajaks mõlemast jalast lonkama. Puude tõttu oli tüdruk eakaaslastest tõsisem, vaiksem ja mõtlikum. Täiskasvanuna sai mehi mitte köitvast naisest Hans Christian Anderseni järel tuntuim homosekusaalist muinasjutuvestja, kes pühendas oma fantaasia kirjandusele.

Esimene katse romaani kirjutada tegi tibatillukese Nilsi “ema” Selma Lagerlöf juba koolitüdrukuna. Ta jõudis töötada kümme aastat Landskronas kooliõpetajana, enne kui sai tuule tiibadesse “Gösta Berlingi saaga” autorina. Nobeli preemia tuli 1909. aastal. Kui kirjanikult saab midagi ette heita, siis põhjala rassi ülistamist. Tema romantiliste teoste teene on Rootsi nn Runebergi realismi murendamine. Lagerlöfi suurust on hinnatud nõnda kõrgelt, et ta on kantud Rootsi kahekümnekroonisele rahatähele.

“Ta ütles, et kui poiss pargis ringi käib, peab ta hoiduma rebase ja nugise eest; järve kaldale jõudes ärgu ta unustagu saarmaid; kivialal istudes pidagu meeles nirki, kes poeb läbi pisemastki praost, ja kui ta ronib magama lehehunnikusse, siis vaadaku enne järele, kas ehk rästik ei maga samas kuhjas talveund. Kui ta on jõudnud lagedale, pidagu silmas kanakulli ja hiireviud, kotkast ja pistrikku, kes tiirutavad taeva all. Sarapikus võib raudkull ta kinni võtta. Harakaid ja vareseid leidub igal pool, neid ei maksa tal ka eriti usaldada. Niipea kui hämardub, peab ta teritama kõrvu suurte öökullide pärast, kes lendavad nii kuulmatute tiivalöökidega, et on enne tal kallal, kui ta jõuab märgatagi.”