“Enam ei vaadanud ta puudelatvu, vaid maha. Ta kõndis, ning iga sammuga rebenisid jalahaavad laiemaks. Iga natukese aja tagant tegi ta peatuse ja tõstis kandami teisele õlale. Mõneks ajaks eksis ta alleelt kõrvale ja astelpõõsad ning oravate näritud männikäbid lõikasid lausa lihasse. Kui ta teele tagasi jõudis, ajas mõte sellest, kui palju tal siin pimedas selle raske redeliga veel majani on minna, talle masenduse peale. Ah! Peamine oli muidugi Dominique, nende armastus, tema kutsumus, kahtlused, mis alailma tema hinge käristasid. Täna öösel kärises tema ihu. Rist, millest ta aina rääkis, millest ta siiani uskus toitvat oma mõtiskelu – nüüd siin rõske öö kongipimeduses avastas ta äkki, et pole seda kunagi päriselt mõistnud, kunagi tõeliselt oma õlale võtnud; rist, see pole mitte tagasilükatud armastus, nagu ta varem endale oli kinnitanud, lõikav kirg, alandus või läbikukkumine, vaid hoopis puu, mis muljub vigastatud õlga, need kivid ja see muld, mis praegu tema jalguu marrastavad.”
“Ohvritalle” on tõepoolest mõistetud nii ja teisiti, ühest küljest karmilt kritiseeritud, räägitud lausa läbikukkumisest; teisest küljest hinnatud kokkusurutust, noateravahedat stiili, peetud teda ainsaks prantsusekeelseks romaaniks, mis kannatavad välja võrdluse “Vendade Karamazovite” või “Kuritöö ja karistusega”, lummavaks teoseks, milles armutult heitlevad inimese meeleheide ja lootus.
Tõlkija
Loomingu Raamatukogu 43-45, 1986.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.