Jaanipäev oli kõle ja vihmane. Õhtupoolikul istusime kõik köögis. Väikesed jõmpsikad kord ometi pesid nõusid. Mu naine ladus pasjanssi koristatud laua ääres. Sina istusid akna juures. Vait. Püüdsin mitte liiga palju ainult sind vaadata. Et sind mitte tülitada. Või muugi pärast. Rääkisime armastusest. Seltskondlik mäng. Küllap mina selle alustasin. Et sind lõbustada. Või et anda sulle aimust minust endast.
“Armastus teeb naised imetaoliselt ilusaks,” ütlesin.
“Tean seda kogemustest. Armastasin kord üht tüdrukut. Sellest on juba palju aastaid tagasi. Ega see kaua kestnudki. Aga tallegi see meeldis, pimestas teda. Isegi niivõrd, et ütles, et ta ei saavat aru, kuidas oli võinud elada enne mind. Tõsjutt, ta ütles armastavat mind kui jumalat.”
“Ah, see oli see sinu lapsepõlvesõber,” märkis mu naine ja ladus kaarte lauale. “Ei, seegi pasjanss ei lähe. Mul on külm. Missugune jaanipäev.”
“Ma ei räägi seda enesearmastusest,” väitsin. “Vastupidi. Tean hästi, mis ma olen. Räägin seda ainult näitena.” Kinnitasin. “Sest ta muutus silmanähtavalt ilusamaks. Ta silmad särasid, ta nahkki muutus klaarimaks. Pelgast armastusest. Ma ei kahtle sugugi, et ta tõesti ja tõsiselt armastas mind. Aga ainult umbes kuu aega pärast kõike seda ta abiellus juba teise mehega.”
***
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.