“Olemise talumatu kergus”

Igavese naasmise idee on salapärane ja Nietzsche ajas sellega ülejäänud filosoofid kimbatusse: kujutleda, et ükskord korduks kõik, mida oleme juba läbi elanud, ja et see kordumine korduks veel lõputult! Mida tahab ütelda see hullumeelne müüt?
Igavese naasmise müüt ütleb eituse kaudu, et elu, mis kaob kord jäädavalt, mis ei naase, on varju sarnane, on kaalutu, on algusest peale surnud ja kas see oli kohutav, ilus, ülev, see õudus, ülevus või ilu ei tähenda mitte midagi. Meie ei pea seda teatavaks võtma nagu sõdagi kahe Aafrika riigi vahel neljateistkümnendal sajandil, mis ei muutnud mitte midagi maailma palgel, kuigi selles hukkus kirjeldamatutes piinades kolmsada tuhat neegrit.
Kas muutub midagi kahe Aafrika riigi vahel peetavas sõjas neljateistkümnendal sajandil, kui see korduks loendamatuid kordi igaveses naasmises?
Muutub: sellest saab rahn, mis kõrgub ja kestab, ja selle absurdsust ei saa kustutada.
Kui Prantsuse revolutsioon peaks igavesti korduma, tunneks prantsuse historiograafia vähem uhkust Robespierre´i üle. Sest kui see räägib millestki, mis ei naase, siis on verised aastad muutunud paljalt sõnadeks, teooriaks, diskussiooniks, need on kergemad kui sulg ega aja hirmu peale. On lõpmatu suur erinevus ainult ükskord ajaloos esinenud Robespierre´i ja Robespierre´i vahel, kes igavaesti naaseks prantslaste päid maha raiuma.
Niisiis ütleme, et igavese naasmise idee tähendab teatud perspektiivi, mille tõttu asjad ilmnevad teisiti, kui meie neid tunneme: nad ilmnevad oma kaduvuses ilma kergendavate asjaoludeta. Selline kergendav asjaolu nimelt takistab meil langetamast mistahes hukkamõistvat otsust. Kuidas võib hukka mõista midagi, mis on kaduv? Hävingu ehapuna valgustab kõike nostalgia lummusega; ka giljotiini.
Mind valdas hiljuti uskumatu tunne: ma lehitsesin Hitlerit käsitlevat raamatut ja tundsin mõningate fotode juures meeleliigutust: need meenutasid mulle nimelt minu lapsepõlve; see möödus mul sõjaajal; mõned minu sugulased hukkusid hitlerlikes koonduslaagrites; aga mis tähtsust oli nende surmal selle kõrval, et Hitleri foto meenutas mulle minu elu kadunud aega, seda aega, mis ei naase?
Niisugune äraleppimine Hitleriga tõestab sügava moraalse perverssuse olemasolu, kusjuures see on seotud maailmaga, mis baseerub peamiselt sellel, et naasmist ei eksisteeri, sest selles maailmas on kõik juba algusest peale andeks antud ja järelikult on kõik ka küüniliselt lubatud.