“Pööripäev”

“Neeljate” teine raamat
Nad elavad sinu hirmust…

Viimaks jõudsin ma veepõhja, ja seal oli mu armsam, takerdunud vetikatesse, nahk valgem kui lumi, huuled sinisemad kui taevas. Ta silmad olid pärani ja mustemad kui kosmos. Kord nii kauni näo ümber hõljusid siia-sinna tumedad lokid. Ta jõllitas midagi nägemata otse ette, ja siis ronis ta huulte vahelt välja krabi. Ma rabelesin ülespoole, püüdsin pinnale ujuda, kuid ta haaras mul jalast ega lasknud lahti. Ta haare oli nii tugev, et kaevus luuni välja, ning ma olin lõksus, kuni kalad tulid mu nahka järama ja silmi neelama.