“Presidendikõned”

Lennart Meri:
Maailmas on vähe rahvaid, kes nii pikka aega on olnud paiksed, ühele asualale truud. Tunneme nimepidi oma allikasilmi ja suuremaid puid, jõekäärusid ja moreeninõlvu, mida nõudlikult mägedeks nimetatakse, ja igaühe juurde on meil mõni pärimus. Maa kõneleb meiega meie keeles, kuid muidugi ei ole see metsade ja vete hääl, mida kuuleme, vaid kümnete põlvkondade sosin, nende tööde ja rõõmude, vaevade ja heitluste, tõdede ja vastutõdede kauge kaja.

Läänemeresoomlase kosmos koosnes kahest vastandlikust osast: elukeskkonnast, mida nimetatakse maaks ja selle kohal asuvast taevast, mida nimetatakse ilmaks. Universum ehk läänemeresoomlase maailm kinnitus Põhjanaela külge. (…) Maailma lõpp ei olnud ajaline, vaid geograafiline mõiste. Aeg oli lõpmatu, ruum lõplik. Aja lõpmatuse taju oli vahest teravamgi praegusest, sest side ammu kadunud põlvkondadega oli elav, inimene toetus igas oma otsuses ja sammus esivanematele, ning nende lähedaoleku illusiooni süvendas veelgi asjade maailm. Need pärandusid põlvest põlve, säilitades paljude puudutuste soojust, paljude sündmuste sosinaid. Ruumi lõplikkus oli sellega järsus dissonantsis. Lõppu kujutleti püdela merena, milles võiks aimata Jäämere tunnuseid, või ka kaljujärsakuna, isegi kivitõkkena, mille taga koerakoonlased ehk lõunaeestlaste peninukid valvsalt saaki luurasid.

Rahvuste kujunemisloos ehk teadusliku sõnaga etnogeneesist ärgem parem kõnelgem. See on ahvatleva väravaga labürint, kust on sisse astunud ja teadmata kadunuks jäänud mitmed põlvkonnad keeleteadlasi, reisikirja autoritest kõnelemata.

Meri on liiga aktiivne majanduslik, poliitiline, psühholoogiline ja emotsionaalne tegur, et mereäärse rahva elust vaikselt kaduda. Sellist aega ei olnud. “Raske, lootusetu, pime orjaöö” on vahest kõige ohtlikum vale, millega meid on püütud võita, sest kui pöörame selja oma ajaloole, pöörduksime ka tuleviku poole seljaga. Ajalugu ei ole väärtus omaette ja kõige vähem on ta ajalugu selle sõna lihtsameelses tähenduses – kord sündinud ja igavesteks aegadeks paigaletardunud sündmuste ahel. Ajalugu elab ja muutub, sest teda ei ole olemas väljaspool inimest, ta leiab oma mõtte või mõttetuse olevikus, meie tegudes või tegematajätmistes, meis endis, nagu meie omakorda valget ajakangast lakkamatult ümber töötame ajalooks, sellele oma värve ja mutstreid lisades.
– “Hõbevalge”, 1972-74

(Tegemist on mahakantud raamatukogu raamatuga)