“Punane Korsaar”

James Fenimore Cooper (1789-1861)

Ameerika kirjandusklassiku mahuka loomingu hulgas on eesti lugeja jaoks kahtlemata tuntuim tema 5-köiteline indiaaniromaanide tsükkel “Nahksuka jutud”. Kuid Cooper on ka mitmeteistkümne mereteemalise teose autor ja nõnda võibki teda pidada romantilise mereromaani kui žanri üheks loojaks. Neist on tuntumad “Salakuulaja” (1821), “Loots” (1823) ja eriti “Punane Korsaar” (1828). Nimetatud teoste loomisel on olnud oluline kirjaniku enda meremehekarjäär, mis algas kaheksateistkümneselt lihtmadrusena ja lõppes kadetina viis aastat hiljem.

Romaani “Punane Korsaar” tegevus leiab aset XVIII sajandi viiekümnendate aastate lõpus – kuuekümnendate alguses, kui võitlus Ameerika iseseisvuse eest polnud veel päriselt alanudki. Romaani peategelane erineb tavapärasest, ka kirjanduses kohatud piraadikujust; kogu Korsaari tegutsemine on kirjaniku mõtte kohaselt õilis, kuivõrd tal on julgust ühe esimesena heita väljakutse Inglise kuninglikule sõjalaevastikule, kõigiti seista vabakaubaubanduse õiguste eest.

“Selle maailmajao kaaperdajad,” kirjutab Cooper ise, “võtsid kõige vahetumalt osa koloniaaltülidest, nad paistsid silma korra ja rüütellikkuse poolest, mida oli raske oodata professionaalsetelt avantüristidelt, kes võitlesid niisuguse vääritu, isegi põlastusväärse eesmärgi eest nagu rikastumine. Ameerika eriline olukord sundis sellele nii kaheldavale ettevõtmisele ka palju kõrgema päritoluga inimesi, kui seda olid Euroopa piraadid.”

Korsaar toob oma suurepärase laeva tormist ja lahingutest mitmel korral vigastamatult välja. Laev ja kapten on teineteisest lahutamatud, laev on kapteni ja tema jõu, tema hingelise tugevuse osaline. Ja ka meri, meremaastikud pole mitte ainult suurepärane taust romaanile, emotsionaalne vahend peategelase meeleolude tabamiseks; meri on ka peegel Korsaari rahutuse, tema üksinduse ja tema karmide otsuste mõistmiseks.

“Punane Korsaar” pakub kõige muu kõrval õilsa armastusloo ja laseb lugejal osa saada ühe perekonnaloo saladusest.