Ei, oli ta öelnud. Me jäime, et tantsida, ja me tantsime! Ja tõepoolest nad tantsisid. Oli tulnud “Tulipunased roosid”. Oh need roosid tulipunased, neid on täis kõik aasad tasased… Mart oli sõrmenipsudega tantsupundile õige tempo näidanud, oli rõhutanud selle mustlasmeloodia teravat, punkteeritud rütmi, ja alles siis, kui pillimehed talle tõesti seda pakkusid, mida ta soovis, oli ta ikka nipsutavate sõrmedega käed laiali sirutanud, oli taldadega põrandat tagunud, steppinud, lõug rinnal, nägu jäigastunud, keha rütmist tõmblemas. Ja Eha oli õlgadest, rinnast, puusadest elama hakanud, oli pikkamisi käsi kergitades need lendu tõstnud, aga seekord ei olnud see õis, mis närtsib, vaid leek, elus tuli. Ja nii nad siis põlesid kahekesi keset tühja põrandat.
Kuni Mart ja Kalev tualetis nägusid pesi, oli Eha kuhugi kadunud. Mehes asusid piki koridore väljapääsu poole ja režissöör päris häält tasandamata kas on ka mõnus tunne kuulus olla? “Kas see ongi kuulsus?” mühatas Mart Raja. Niisiis homme kell kaks stuudios, teatas Kalev. Homme, laupäeval 18. jaanuaril. Esilinastus pidi olema kell viis.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.