“Tabamata ime”

Eduard Vilde sõnul kirjutas ta oma dramaatilise esikteose “Tabamata ime” valmis Kopenhaagenis 1912. aastal. Näidendi idee on kantud tollasest ajavaimust, mis on praegugi aktuaalne – koduste kunstidele andujate kuulsuseiha päädib alles maailmaareenile jõudmisega, mil oleks justkui täiuseni viidud ka nende sisemine areng loojana.
Kuigi andelise keskpärasuse kehastusel – Leo Saalepil – on traagilise kunstidesperaadona keskne roll, on ikkagi naiskarakterid need, kes Vilde teosed nii köitvaks teevad. Olgugi, et Vilde kirjutusviis, mõttelaad ning maailmavaade aastakümnete jooksul paljuski muutus, on tema naistegelased põhiliselt ikka sarnaseks jäänud. Realist Vilde, kes leidis nii imelise kui ka naeruväärse just igapäevaelust, inimestest, olustikust ja ajaloosündmustest, jäi naistegelaste kujutamises parandamatuks romantikuks.
Nii, nagu muutus reaalne elu kirjaniku ümber, muutusid ka teoste karakterid. Vilde esialgseks unistuseks oli väliselt ilus, seesmiselt õrn ja alistuv kodukana-tüüpi naiskangelanna. Pikapeale ei suutnud kirjanik siiski leppida üksi magus-ilusate ja õrnade unelmatega, vaid hakkas oma toestes kujutama naisi, kes tahavad ja tohivad olla enamat, kui ainult naudinguks meeste silmadele ja meeltele.
See üks ning ainus, kes põline paleus, keda Vilde algusest saadik on kummardanud, leidis igakülgse kehastuse “Tabamata ime” Eeva Marlandis. Taoline “päikesenaine” oli ka reaalses elus tema kõrval, toetades Vildet tema loomingulisel teel, ent olles ka ise samaaegselt looja. Sekkeks oli tema kaasa Linda Vilde.
Tallinnas hinnati “Tabama ime” tollase Eestimaa Rahvahariduse Seltsi poolt kõrgeima auhinnaga. Juba 1913. aasta oktoobrikuus lavastati “Tabamata ime” esmakordselt Estonias ja publik võttis selle suure soojusega vastu. Kuigi Vilde leiab oma draama olevat liiga pika, pakkumaks tollasele närvilis-kärsitule publikule nauditavat õhtutäidet, haarab teos praegugi lugejaid teema aktuaalsuse, kontrastsete karakterite ja mõtlemapaneva süžeega.

Sügav lugupidamine ja kummardus teose autorile!
Eduard Vilde Muuseum
Oktoober 2007