Taeva võtmed
Taeva võtmed
Back Cover

“Taeva võtmed”

2.99

Laost otsas

Seisukord: kasutatud ? Kategooriad: , Silt:

Kui olete selle loo lõpuni lugenud, tahaksin Teid veel, enne kui lahkume, hetkeks hõlmast kinni pidada. Allakirjutanule tundub, nagu võlgneks ta mingi seletuse, kuigi muinasjuttude puhul keegi ei küsi jutustajalt, kuidas see kõik võimalik oli, millest ta jutustas. Aga meie romaan on nii ülekaalukalt realistlik, et tundub lausa ketserlik ainet käsitleda mõnest teisest vaatekohast lähtudes. Teiseks ei ole irratsionaalsus meie elu määrava tegurina aegade jooksul mitte kahanenud ja inimeses on tänapäevalgi palju ürgset alles, mis kuulub õieti muinasjutu maailma.

Kui need ebatavalised sündmused, mida eelolevas kirjeldasin tänapäevsetena, võisid aset leida Urvaste kirikus a. 1736, siis probleemide ei ole vananenud sugugi mitte vahepealse rohkem kui kahesaja aasta jooksul. Koguni vastupidi. Maailma tunnetamine, elu salapärasuse lahtimõistatamine, hea ja kurja äratundmine, hinge ja Jumala olemasolu, lunastuse otsimine, üksikisiku ja ühiskonna vastuolu küsimused – kõik need seisavad tulipunktis tänapäevalgi. Ühtegi vähem pealiskaudset lugejat ei jäta puudutamata suurenev ebakindlus mõttemaailmas ja eluski. Meie ümber oleva, näiliselt kindla maailma varisemine ei ole aatomi lõhestamise ajastul midagi ootamatut.

Nii ei olegi käesolev ainult muinasjutt, vaid kibe tõde. Mis sünniks siis, kui maailmapilt, mida oleme hoolikalt teadmisi korjates eneses ehitanud, osutub hoopis teistsuguseks? Kuidas talitame, kui see, mida oleme arvanud uskuvat – olgu see Jumal või miski muu -, äkki kehastunult meie ees seisab? Kas langeme põlvili nagu Toomas Raudam ja tunnistame: “Olen nõder uskuma!” või läheme lihtsalt rutates edasi nagu pimedad ja kurdid?

A. H. Tammsaare moto raamatu alguses tahab lugejale suunda anda taeva võtmete otsimisel. Kuid süda ja veri – ürgsed elu sümbolid – ei lase end kergesti tabada ja nende hääl on nõrk tänapäeva tsivilisatsioonis. Mõistusliku elutunnetamise pankrot inimese madalamate kirgede vallapäästmises ei ole suuteline abistama inimese hinge otsimisel. Tammsaare tume ning pessimistlik “Põrgupõhja uus Vanapagan” on kahtlemata ahistanud mitutki lugejat. Ei taha väita, et meie proosameistri viimses teoses avaldatud eluvaade oleks jäänud käesolevas ilma optimistliku kõlata. Kui temal õnnetu Vanapagan, kembeldas sulina kujutatud ning moodsaks kurnajaks teritatud Kaval-Antsuga, ilma lunastuse võimaluseta, ilma vähemagi lootuseta õndsaks saada, tagasi oma põrgusse põgenes, siis vastab ta täiskasvanud tütar nüüd isale sümboolse kellahelistamisega. Ja ta ei lakka uskumast, et taeva võtmeid tuleb siiski ehk edaspidi vaja, kuigi kõik, kelle käes need on olnud, on hukkunud.

Niisiis on, nagu märkasime, “Taeva võtmetel” sidet Tammsaarega niipalju, et kubujussike – väike Riia – on sündinud Tammsaare nime all. Kuid tema on “Põrgupõhjas”, nagu teame, alles lapsehakatis. Meie rahvaluulest laenatud Vanapagan teeb “Taeva võtmetes” selle isa-situatsiooni kaasa, kuid ta pole enam see, mis ta toona põrgusse minnes oli. – Säärased üksikud lõimed viivad tagasi tunase Tammsaare juured. Kude on aga teine, muster on sümboolne tänases pahupidi pööratud maailmas.

Allakirjutanu ei taha väita, et see, mis ta käes on hoidnud, oleks mingi universaalvõti elu alatiseks mõistmata jäävatele küsimustele. Võib-olla ei näegi lugeja üldse seal väikest kinnist ust, vaid suurt lahtist väravat. Siis võime lõpetada, sest lõpus on peidul algus.

Palmipuupühal, 1956.

Bernard Kangro

(paberkaaned puuduvad, kaaned üsna kulunud)

Tootja

Bernard Kangro

Seisukord

kasutatud


Raamat on aja jooksul kulunud. Paberkaaned puudu, kaaned kulunud

Kaal

302

Kirjastus

Eesti Kirjanike Kooperatiiv

Ilmumisaasta

1956

Lehekülgi

303

Mõõdud

Tavaformaat

Kaaned

Kõvakaaneline

Ülevaated

Pole ühtegi ülevaadet.

Ole esimene, et hinnata ““Taeva võtmed””

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga