“Teine Eesti”

Eesti iseseisvuse taassünd 1986-1991. Teine trükk.

Kui “Teine Eesti” augustis 1996 ilmus, tähendas see autoritele selle närvilise suve lõpul tõelist lõõgastust. Aga mitte eufooriat, sest mitte kunagi ei ole selliste ajalooülevaadete puhul õnnestunud vist küll kellelgi vältida kõikvõimalikke karisid ja küsitavusi. Nüüd, aastaid hiljem, enne kordustrükki “Teist Eestit” üle lugedes suutsime me siiski vastu panna teatavale kiusatusele asja siluda ja parandada. Jäägu pealegi nii, nagu on. Ajalugu on juba kord üks neid imelisi valdkondi, mida mitte keegi mitte kunagi päriselt fikseerida ei suuda, olenemata tahtest ja parimatestki kavatsustest.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et saime töötada vaid nende allikatega, mis olid meile kättesaadavad, ja kohtuda üksnes nende inimestega, kes seda ka ise soovisid ja keda me vajasime “ajaloo huvides” just siis, 1996. aasta talvel, kevadel ja suvel, ja mitte “kunagi tulevikus”. See, mida asjast hiljem arvati, ei maksa suurt midagi. On üldse imekspandav, et siiani on, kahju küll, tulemata jäänud see “mahukas, kõikehõlmav ja igakülgne” ülevaade sellest ajalooperioodist, mida “Teise Eestiga” kohe konkureerima ennustati.

Meile kolmele, kes me omavahel vaieldes, tülitsedes ja leppides ja kohe uuesti riidu minnes selle pool aastat koos veetsime, oli “Teisele Eestile” loovutatud aeg meie elust peale kõige muu ka suurepärane võimalus üksteist küllalt hästi tundma õppida, ja võibolla polegi see nii väheoluline. Nüüd, kevadel 2000, on kõik halb unustatud, hea endiselt meeles ja me saadame oma ammuse koostöö taas kõige paremate tunnetega teele – kohtuma uute lugejatega.

– Autorid