Juhan Jaik (13.1.1899-10.12.1948) sündis Sännas, Võrumaal, suri põgenikuna Rootsis. Kuna ta ei tahtnud isatalu Möldreoja pärida, läks elama linna, kus töötas kirjanikuna, ajakirjanikuna ja haridusministeeriumi nõunikuna. Kirjutas mitmele poliitikule isamaalisi kõnesid, mis suure kiituse ja lugupidamisega vastu võeti.
Debüteeris 1924 luulekoguga “Rõuge kiriku kell”, milles on luuletused aastatest 1918-1922. Kirjutas palju novelle, näidendeid, ühe romaani, reisikirjeldusi ja palju muud.
Juhan Jaigi looming on sügavalt seotud oma armsa Võrumaaga, mille keel lisab palju värvi ta niigi lopsakale ja fantaasiarikkale kirjutamislaadile. Oma südamesõbra dr Oskar Looritsaga uuris ta vanu kombeid, tundis ülihästi loodust ja loomi ja oskas neid suurepäraselt kirjeldada. Tema tondid on grotesksed, samas aga inimestele lähedased. Nad on osa Jaigi fantastilisest maailmast.
Omapärase stiili tõttu on Juhan Jaiki nimetatud üheks Eesti kirjanduse klassikuks. – Ilo Jaik Riedberg
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.