“Tuulevaikus”

Mereromaan

William Golding (1911-1993)

Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud William Goldingi vahetu merekogemus pärineb kirjaniku noorusest: 1940. aastal astus ta Kuninglikku Mereväkke, osales Teises maailmasõjas, kus võitles vaenlase lahingulaevade, allveelaevade ja lennukitega, osaledes muuhulgas ka sakslaste Bismarcki uputamisel ja tõustes sõja lõpus leitnandiks, raketikaatri ülemaks. Selle perioodi kirjanduslikuks kajastuseks on romaan “Merehädaline Martin”.

Goldingi loomingu mahukamaks teoseks on ajalooline, ühtlasi mereaineline triloogia “Teekond maailma lõppu” (To the End of the Earth), mis koosneb raamatutest “Mereristsed” (Rites of Passage, 1980), ilmunud eesti keeles Henno Rajandi tõlkes 1991. aastal, “Tuulevaikus” (Close Quarters, 1987) ja “Tulekahju laevas” (Fire Down Below, 1989). Kõigi nende tegevus toimub Austraaliasse purjetaval vanal sõjalaeval, mille reisiseltskond on üsna kirju; peategelaseks noor, lüüriline, ambitsioonikate tulevikuplaanidega Edmund FitzHenry Talbot, kes peab ristiisa soovitusel merepäevikut, kuhu jäädvustab kõik selle pika reisi dramaatilised sündmused.

“Mereristsete” järg “Tuulevaikus” on tulvil erakordset ohutunnetust. Hirmust, alkoholist ja oopimust poolenisti segased inimesed sellel lekkival, pehkinud purjelaeval lähevad aegamööda ka ise liimist lahti, satuvad konflikti iseenda ja laeva kapteniga, varisevad kokku. Ent siis toimub tuulevaiksel, udusel merel kahe Inglise laeva ootamatu kohtumine, pardaidpidi koos laevadel peetakse ball. See kõik toob hetkelist elevust pikka mererutiini. Kuid laevade lahkuminek jätab peategelasesse rahuldamatu armutunde – ja painajalik olukord aina süveneb …