“Vahe tera”

Üle vaheda tera on raske astuda; samuti on tarkade ütlust mööda tee Lunastuseni vaevane. Katha-Upanishad

Ma pole kunagi alustanud ühtki romaani suurema kahtlusega. Kui ma seda üldse nimetan romaaniks, siis ainult seepärast, et ma ei oska teda milleski muuks nimetada. Lugu iseenesest ei anna endast palju jutustada, samuti ei lõpe romaan ei surma ega abieluga. Surm paneb punkti kõigele ja on seega kujunenud üheks arusaadavaimaks romaanilõpuks, kuid ka abielu lõpetab romaanid korralikult ning elukogenenuil oleks rumalus kirtsutada nina selle üle, mis hulkade poolt nimetatud õnnelikuks lõpuks, Tavalise sureliku juures osutub see terveks instinktiks ja aitab tal uskuda, et sellega on öeldud kõik, mis ütlemist väärib. Kui mees ja naine – ükskõik siis missugust elumuudatust te eelistate sinna punkti jõudmiseks – on lõppeks kokku viidud, on nad oma bioloogilise funktsiooni täitnud ja huvi kandub uuele, tulevasele generatsioonile. Mina aga seevastu jätan oma lugeja õhku rippuma. See raamat sisaldab mälestusi mehest, kelle vahetusse lähedusse elu mind ainult pikkade vaheaegade järel paiskas, ja mul on vähe teada, mis temaga iga meie kohtamise vaheajal juhtus. Muidugi võiksin ma ju oma kujutlust kasutades need lüngad küllaltki rahuldavalt täita ja seega oma jutustuse ühtlasemaks muuta, kuid ma ei taha nõnda teha. Tahan kirjutada ainult sellest, mida ma oma isiklikest kogemusist tõesti tean. …