Kuidas Dora küll rõõmustas! Öösel oli ta mitu korda ärganud hirmu tõttu, et on sisse maganud. Isa oli teda siis ikka rahustanud: “Maga rahulikult! Ära karda, ma äratan su parajal ajal.”
Kogu maja ja kool, kõik teadsid, et ta ära sõidab. Ta oli kõigiga hüvasti jätnud. Ja nüüd olidki mured juba seljataga. Nad istusid rongis akna all, nagu Dora oli soovinud. Nende pakid asusid riiulil ja pingi all.
Isa oli tusane. “Kas tahad kompvekki?” pakkus Dora talle paberituutut. “Ära ole kurb, kui mina olen lõbus.”
Isa ütles, et tema võtab maiustusi hiljem. Ta hakkas lehte lugema. Dora aga vaatas aknast välja.
Korraga ei valmistanud sõit talle enam lõbu. Ta tüdis jaamanimede kirjapanemisest.
Kupees oli palav. Isa aitas Doral sviitri seljast võtta ja andis nõu, et tütar paneks pea õlale ja suiguks natuke.
Et see kuigi mugav polnud, tõstis isa ta oma põlvele. Dora laskis pilgul üle kaasreisijate libisedes. Isa süles oli ta sageli istunud, ent ainult siis, kui nad olid kahekesi.
…
Eesti Raamat, 1969 168lk
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.