“Valérie”

Barbara Juliane von Krüdener (1764-1824) on nii nime kui ka isiksusena kaasajal peaaegu tundmatu. Ometi peeti teda oma ajastu miniatuurseks embleemiks, loeti Euroopa XIX sajandi üheks väljapaistvamaks ja kõmulisemaks naiseks, kes tundis isiklikult paljusid tolle aja kroonitud päid, olles muuhulgas Vene tsaari Aleksander I vaimseks mõjutajaks. Ta oli aadlidaam ja Vene saadiku proua, baltisakslanna ja Prantsuse kirjanik, elunautija ja usujutlustaja ning pühak, kes oli peaaegu kogu oma elu teel, reisides ühest kohast teise. Kuid eesti kultuurilugu tunneb teda eelkõige kui Viitina mõisaprouat.

Kirjanikuna tõi parunessile tuntust ja kuulsust juurde 1803. a Pariisis prantsuse keeles avaldatud kiriromaan “Valérie”, mis põhineb tema endaga seotud armastuslool. Krahv Gustave de Linari prototüübiks oli keegi Aleksander von Stakijev, kes töötas parunessi abikaasa, parun Krüdeneri abilisena Venemaa Venezia saatkonnas ja armus õnnetult oma ülemuse nooresse abikaasasse.

“Valerie” on romaan tunnetest ja läbielamistest ja mälestustest, armastusromaan, milles tegelikult traditsiooniline armastuskolmnurk ja sellega seotud pingeväli puuduvad. Toimub vaid armastuse, vooruslikkuse ja autunde pidev ning kurnav võitlus ühes noores südames, ilma et teised peategelased seda aimaksidki. Kuid varjatumal kujul on see konflikt siiski olemas – peategelane armastab endast vanema mehe naist; sellise mehe, kes on talle isa eest ja tahab, et noormees suhtuks tema naisesse nagu oma õesse.

Taskuformaat