… Ähmane pimedus lõi laiali ja laskis Jelena juurde sisse porutšik Šervinski. Tema pungis silmad naeratasid pealetükkivalt.
“Ma olen Deemon,” ütles ta kontsi kokku lüües, “ta ei tule tagasi, Talberg, ja mina laulan teile…”
Ta võttis taskust hiigelsuure kuldkarrast tähe ja torkas selle rinda, vasakule. Unenäo udud siuglesid tema ümber ja tema nägu, mis paistis uduviirgudest, oli ere ja nukulik. Ta laulis läbilõikavalt, mitte nii nagu ilmsi:
“Me elame, me elame!!”
“Ja kui surm tuleb, siis sureme…” laulis Nikolka ja astus sisse.
Tal oli kitarr käes, kuid kael oli üleni verine ja otsaesisel kollane paberkroon ikoonipiltidega. Jelenast käis kohe läbi mõte, et Nikolka saab surma, ta hakkas kibedasti nutma ja ärkas, karjatades keset ööd:
“Nikolka. Oh Nikolka?”
Ning ta kuulatas kaua nuuksudes öö pominaid.
Ja öö muudkui sõudis.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.