Back Cover

“Vanad aabitsajutud”

14.50

1 laos

Seisukord: kasutatud Tootekood: 9789985552339 Kategooriad: , , , ,

Lühiduse ja kõlavuse huvides ei vasta selle raamatu pealkiri täpselt sisule. Siin ei pakuta üksnes aabitsajutte, vaid ka lugemikupalu aastatest 1795-1940. Aga aabitsad ja lugemikud kuuluvadki enamasti kokku ja on mõnikord ka ühiste kaante vahele paigutatud. Olgu nad siis koos siingi.

“Vanade aabitsajuttude” eesmärgiks pole üksnes lugemisvara pakkumine nooremale koolilapsele. Kogumik taotleb anda ka tagasihoidliku läbilõike eesti aabitsa ja lugemiku kolmest sajandist. Et aabitsad ja emakeele lugemikud on olnud iga rahva hariduse ning kultuuri aluspõhjaks, siis võiks raamat huvitada laiematki üldsust. Seda enam, et meil puudub ikka veel terviklik ülevaade kooliraamatutest ja nende autoritest Eesti Vabariigis aastatel 1918-1940.

“Vanad aabitsajutud” peaks andma ka teatava ülevaate aabitsa- ja lugemisraamatute välisilme muutumisest. O. W. Masingu “ABD” on ehitud oma aja kohta uhke kaanepildiga, mille autoriks on arvatud O. W. Masingut ennast.
C. R. Jakobsoni “Kooli lugemise raamatu” I ja II osas leidub 80 pilti, nagu tiitellehel ära tähendatud. On kasutatud laenatud klišeesid, aga ka C. R. Jakobsoni venna kunstnik E. M. Jakobsoni puulõiked.
M. Kampmanni “Kooli Lugemisraamat” (1905) sisaldab juba 134 pilti ja kaanel on kujutatud koolimaja, kuhu lapsed parajasti minemas, raamatud kaenla all.
J. Freymanni “Õpi ilusasti lugema ja kirjutama” (1911) kujutab kaanel koolipingis istuvaid ja lugevaid lapsi. Mida aeg edasi, seda enam tuleb aabitsatesse ja lugemikesse pilte ning värve. 1920-ndatest aastatest peale on aabitsakaaned juba valdavalt värvilised, 1930-ndatel kujundavad ja illustreerivad aabitsaid-lugemikke eesti kunstnikud O. Sonne, G. Mootse, N. Mey, H. Valtmann ja R. Kivit.

Käesoleva kogumiku koostamisel polnud võimalik silmas pidada ranget süsteemi trükkide valikul. Esmatrükkide kasutamine polnud alati praktiliselt võimalik, mõnikord ka mitte otstarbekas. Nii ongi trükkide esindatus tehnilistel ja esteetilistel kaalutlustel suvaline.

Aabitsa üldtuntud vapiloom või siis õigemini lind on olnud aegade algusest peale kukk.
Kõige vanemad kukeaabitsad pärinevad 15. sajandi keskpaigast. 17. sajandist on kukega aabitsad levinud kogu protestantlikus Euroopas, sealhulgas ka Eestis.
Kuke sattumist aabitsakaanele (esialgu tagakaanele) on selgitatud mitmel viisil.
Arvatakse, et tegemist on kristliku sümboolikaga, mis vihjab legendile sellest, kuidas Peetrus salgas Kristuse maha enne kui kukk kolm korda laulis.
Siit ka kolm paela aabitsakuke kaelal.
Teise arvamuse kohaselt võis kukk olla mõne kirjastuse märk, mis levis koos reformatsiooniga.
Väljaspool luterlikku maailma aabitsakukke ei tunta.

Väga tõenäoline on, et kuke aabitsakaanele hoopis rahvapärimus, sest seda kodulindu on peetud ikka äratajaks, usinuse ja virkuse sümboliks ning kõigi pahade vaimude peletajaks.
Ehk niisugust abimeest olnud tarvis ka kirjatarkuse õppijal.

Tootja

Reet Krusten

Seisukord

kasutatud


Raamat on heas korras

Kaal

610

Kirjastus

Tiritamm

Ilmumisaasta

2007

Lehekülgi

319

Mõõdud

Tavaformaat

Kaaned

Kõvakaaneline

Ülevaated

Pole ühtegi ülevaadet

Ole esimene, et hinnata “Vanad aabitsajutud”

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga